JUHTKIRI | Mida me Alarist tahame?

Iga natukese aja tagant tõmmatakse jälle saed käima, mida temaga ette võtta ja süüdistatakse üksteist, miks pole varem võetud ning miks on tehtud mingeid asju nii nagu neid on tehtud. 

Nüüd on hatune Alar lõpuks põhjalikult ära mõõdistatud. On olemas täpne digitaalne pilt sellest, mis Sõrul sadamas seisab. Nüüd oleks aeg jõuda ka selgusele, mida selle teadmisega peale hakkame.

Küsimus polegi enam ammu ainult vanas laevas. Küsimus on selles, mida me Alarist tahame.

Kas tahame säilitada ajaloolise laeva võimalikult algsel kujul? Kas tahame Sõru sadamasse turismiatraktsiooni? Kas tahame hoida alles mälestust Hiiumaa kunagisest laevaehitusest ja meresõidust? Või tahame me kõike korraga?

Need on üsna erinevad eesmärgid ja ka nende hind on erinev. Odav pole neist ükski. 

Alari väärtuses pole põhjust kahelda. Selliseid laevu enam juurde ei ehitata ja tema lugu on osa Hiiumaa loost. 

Kõige kallimaks otsuseks võib lõpuks osutuda hoopis see, et otsust ei tehtagi.

Ilma valla rahalise abita Alarit enam üles ei putita. Olgu selleks siis kasvõi kaasrahastus mõnda projekti. See tähendab, et ühel hetkel tuleb teha poliitiline otsus.

Mitte lihtsalt korraldada jälle lõpmatuid arutelusid või kirjutada mõnda arengukavasse ilus lause. 

Alari päästmisest on räägitud aastakümneid. Plaane on olnud, raha on kulunud, aga laev seisab ikka lageda taeva all. 

Kõige kallimaks otsuseks võib lõpuks osutuda hoopis see, et otsust ei tehtagi.

Muidugi oleks tore, kui Alar saaks endale katuse, uue elu ja väärika koha Sõru sadamas, aga kui saab selgeks, et laeva säilitamine käib üle jõu, tuleb julgeda ka seda tunnistada. 

Võib-olla ongi siis parimaks lahenduseks jaanituli, selmet edasi mädaneda. Kui minna, siis juba väärikalt. Kuigi vaevalt oleks see kellegi esimene valik.

Kõige kehvem lahendus on see, kui rääkida ja rääkida Alari päästmisest ja vaadata samal ajal pealt, kuidas ta tasapisi hävib.

Laev on mõõdetud. Nüüd oleks vaja mõõta tulevikku.