JUHTKIRI | Kes on see küla, kes me lapsed kasvatab?

Kärdla elanikke pahandas mõne päeva eest noorte seltskond, kes pidavat akende taga kolistama ja muidu rahu rikkuma. Väikses kohas on ka väike pahandus suur uudis. Aga mis siis teha? Kas taplus sotsiaalmeedias või kõne lehetoimetusse teeb asja paremaks või on midagi, mida ise välja pakkuda saaks? Tegelikult on suur väärtus seegi, kui keskkond on nii turvaline, et ka pimedal sügisõhtul saab veel rahuliku südamega lapsed õue mängima lasta. Suures linnas sellist pilti naljalt ei näe.  

Kodust saadud turvatunne ja väärtused on lapse identiteedi tuum. Kuid vanemad ei suuda üksi kõike kanda. Töö, majanduslikud pinged ja kiire elutempo võivad jätta lapse piisava tähelepanu ja toeta. Just siin astuvad mängu noorsootöötajad, treenerid, õpetajad ja kogukonna eestvedajad, kes märkavad, kuulavad ja toetavad. Nad loovad kohti, kus noor saab proovida, eksida ja uuesti alustada – ilma hukkamõistuta. 

Kui laps tunneb, et tema ümber on täiskasvanud, kes teda usaldavad, tekib tal julgus unistada ja vastutada.

Hiiumaal on noorsootöö erilise tähtsusega. Väikeses kogukonnas teavad kõik kõiki ja see loob usalduse, mida suurlinnas sageli napib. Noorsootöötaja ei ole pelgalt ürituste korraldaja, vaid sild kodu ja ühiskonna vahel – inimene, kes aitab noorel leida oma tee, väljendada end ja tunda, et temast hoolitakse. Samas vajavad noorsootöötajad tuge ja tunnustust. Nende töö ei ole lihtsalt hobi toetamine, vaid kasvatustöö kõige laiemas mõttes.

Kogukond saab palju ära teha: märgata, kui mõni noor jääb kõrvale; pakkuda vabatahtlikuna tuge noorteprojektides; väärtustada noortega tegelejate tööd. Kui laps tunneb, et tema ümber on täiskasvanud, kes teda usaldavad, tekib tal julgus unistada ja vastutada. Võibolla ka lahendusi otsida, mitte abitust õppida.  

Hiiumaa tulevik ei sõltu üksnes arengukavadest, vaid sellest, milliseid inimesi me kasvatame. Ja nende kasvatamiseks on vaja rohkemat kui perekonda või kooli – vaja on tervet kogukonda, kes märkab, hoolib ja tegutseb.