Tegelikult oleks saanud kõik osapooled hea tahtmise korral leida lahenduse, et kasvõi vähemalt jupp Hiiumaa ajalugu oleks alles jäetud.
Jah, Transpordiametil on kindlasti õigus, et kui pole riikliku kaitse all, võivad nemad kokku lükata. Tööde teostajal on kindlasti õigus, et nemad täitsid vaid käsku. Muinsuskaitseamet (kellega Transpordiamet väidetavalt nõu pidas) saab tagantjärgi öelda, et sellistel puhkudel tuleks ikka rääkida ja vald peaks ka neid asju teadma-jälgima. Oma tõde on ka valla jutus, et andmed on kõik olemas ning dubleerida pole mõtet ja nemad suhtlesid Transpordiametiga, kuid see oli, nagu kirjavahetusest näha, nagu peaga vastu seina jooksmine.
Ja ongi ring täis. Kõigil on põhjendus.
Aga lahendus on tegelikult ju lihtne ja elementaarne: räägime inimestega! Jah, see võib olla emotsionaalselt keeruline, sest oma kodukoht ja selle väärtused on alati tähtsad. Kuid inimestega rääkides ja neid kuulates ning võimalikke lahendusi pakkudes on suur tõenäosus, et jõutakse ka mingi kõiki rahuldava tulemuseni.
Eriti kurb ongi see, kui tegija selgituses jääb kõlama, et “aga me ei pidanudki rääkima”. Teeme seda, mida võime ja ise õigeks peame.
Eks muidugi võib ka lõputult selle üle vaielda, kas unik kive ongi lihtsalt hunnik kive või vana kiviaed. Kui asjatundjad ütlevad, et mingil objektil on väärtus, siis võiks neid kuulata.
Jällegi – rääkigem ja kuulakem.
ja