Rõõmujagamine

Hellitsevalt särava talvevaiba all võimendub iga näitus, rääkimata siis meistrite omast. Seitse maali ja üks skulptuur harmoonilises rahus, kus­juures sisu ja vormi ühtsus kumab rõõmsalt värvidestki üle. Ometi ühendab eksponaate eel­kõige värv.
Rõõmujagamise põhjuseks on näitus “Olev Subbi aktimaalid ja Lurich“ Enn Kunila kollektsioonist. Käesolev näitus ehk meie päevade ajatu püüdlus on Kärdla kultuurikeskuses vaadata 24. märtsini.
Leidke ikka hetk näitusele, kus pilet­iraha ei ole, aga hingerahu saab küll. Lisaks üleüldine lumevalgus päikesega nii õues kui ruumis.
Olev Subbi aktimaalid on aastatest 1967–1997. Seega kolmekümne aastane külluslikult helge ja etteheitmatu tagasivaade, et nautida uuesti ja uuesti. Näituse tunnustööks on “Veebruar“ (1985). Amandus Adamsoni skulptuur “Tšempion (Georg Lurich)“ pärineb aastast 1903. Seega oma
115. aastaga vanem veel kui Eesti vabariik. Alasti inimkehad näituseruumis on mõnevõrra harjumatud ja haruldased. Silmapaistva hurmavuse väljapanekule tagab see, et autorid on oma ala suurmeistrid, kadumatu ilu loojad.
Püüelgem avala vaatamise vaikse hetke suunas nagu püüdlesid legendid oma tões ja usus. Need kaheksa kunstiteost on nii elegantsed oma klassikalises ilus, et ei märkagi kohe nende siirast alastiolekut. Märkab aga imelist kokkusobivust. Maine skandaalsus tuleneb inetusest, siin pidutseb taevalikult ideaali­lähedane unelm, sest kunst paneb ju heldima.
Neli näitust Enn Kunila ülisoojal toel Kärdla kultuurikeskuses (2007, 2008, 2010, 2018) on jäävalt mõju­võimsad sündmused. Selleks, et avardada rõõmu­jagamise õnnetunnet läbi näituste.
Lumine värvivalgus nii väljas kui sees virgutagu meie vaimu Eesti vabariigi sajandal aastal!

Ott Lambing
Hiiu valla kultuuri ja
vaba aja keskuse
kunstnikkuraator