Meeli-Heli Lepna Sõitsime Hiiumaalt välja 6.30 laevaga ja jõudsime keskpäevaks Põlvamaale Taevaskoja turismi- ja puhkekeskuse seiklusrajale. Instruktor ütles, et sealse raja teeb eriliseks see, et radasid on ainult üks ja asub 9 m kõrgusel – seega ei ole kõrgusega harjumist. Näiteks Tallinnas Nõmme seikluspargis on radasid mitu ja esimene algab juba paari meetri pealt.
Enne ülesminemist loeti meile sõnad peale ja öeldi, et seal üleval on meie elu ikkagi meie endi kätes. Seetõttu pidi väga hoolas olema kuidas, mismoodi ja kuhu sa karabiini kinnitad. Kärdla kodutütred Siiri Talts ja Eliise Kesküla olid muidugi kõige kangemad; tegid esimestena terve raja läbi. Väiksemad, kes pikkuselt ei vastanud seiklusraja eeskirjadele (osaleda said alates 140 cm pikkused lapsed) või ei julgenud üles minna, said teha tõukerattamatka puhkekeskusest Taevaskotta.
Edasi kulges meie reis Võrru Kuperjanovi jalaväepataljoni külastama. Väeosas oli kohe näha, et kõik on range kontrolli all – kõrged aiad, kaamerad, turvauksed. Ka pildistada ei lubatud. Meile tegi ekskursiooni vanemveebel Tõnu Tuul. Pataljoni maaala oli suur ja seal olid isegi tänavatel nimed.
Vanemveebel tutvustas meile sõjaväesõidukeid ja rääkis, milleks neid kasutatakse. Meile näidati ka kasarmuid. Väeosas teenivatel poistel oli õues sel ajal varustuse kontroll. Väga paljudel olid asjad tuppa jäänud; käisid kogu aeg edasi ja tagasi neid toomas. Teised tegid samal ajal sooja saamiseks kätekõverdusi, sest ilm oli külmavõitu.
Saime erinevaid relvi käega katsuda ja kuulata, milleks neid kasutatakse. Minule jäi enam meelde, et enamasti kasutavad sõduripoisid automaati AK-4 ja granaadiheitjat Karl Gustav, mis kaalub koguni 14 kilogrammi.
Suundusime edasi Vastseliina gümnaasiumi sealsete kodutütarde ja noorkotkaste laagrisse, millega liituda saime. Külastasime ka kooli-
maja kõrval asuvat noortekeskust, kus oli skatepark ja muud ajaveetmise ruumid.
Õhtul kella üheksa paiku oli laagririvistus. Vastseliina ja meie noortest moodustati segarühmad. Rühmategevusteks olid laskmine, võru keel, liivatrükk, teemärgid, male, kabe, kaitseliidu varustuse ülevaatamine. Pärast seda algas matkamäng ja ühisdisko.
Hommikul jätsid Vastseliina noored meiega hüvasti ja suundusime Vastseliina piiskopilinnuse varemete poole. Seal tegime mõnusa hommikuse jalutuskäigu mõeldes sellele, kuidas kunagi seal elati. Sõitsime edasi Munamäele ja jooksime üles torni juurde. Tornist oli vaade võimas, isamaaline.
Tulime alla ja veeresime mitu kilomeetrit, Eesti-Läti piirile väga lähedal asuva Mõniste valla Metsavenna talu poole. Sinna jõudes tegi peremees Meelis Mõttus meile ekskursiooni. Üks ekskursiooni osa oli see, et ta peitis ennast ühte aita ära ja meie pidime teda otsima. See pakkus palju otsimisrõõmu. Siiri Talts oli see, kes ta sealt üles leidis.
Enne peamajja minekut käisime veel ühes punkris, kus elasid ja peitsid ennast 12 meest 14 aastat järjest. Seal rääkis peremees “metsakohinast”, mis Nõukogude ajal oli peamiseks metsavendade vahetuskaubaks. Kuidas aga teada, et vahetuskaup on päris? Selleks tuli “metsakohinaga” märjaks kastetud näpp põlema süüdata. Peremees demonstreeris seda ning soovijad said ise alkoholi näpu otsas põletada. Samas hoiatas ta, et kodus selle katse järgi tegemine on rangelt keelatud!
Metsavenna talu peamajas pakuti meile metsavendade põhitoitu, mis võru keeles kõlab keedükardohkaq [keedukartulid – toim] soola ja võiga. Laulsime kitarri saatel metsavendade laule ning oligi kojumineku aeg käes. Mina oleksin heameelega veel Võrumaale jäänud ja võru keelt õppima hakanud. Tore, et meile oli kokku pandud nii tegus ja seikluslik reisikava.
MEELI-HELI LEPNA
Kärdla noorkotkaste rühmapealiku abi
