Kunstiakadeemia õppejõud ja tudengid otsisid sisu ja kasutusvõimalusi koguduseta lagunevale Paluküla kirikule ja ärgitasid ka kogukonda kaasa mõtlema.
Sisearhitektid Tüüne-Kristin Vaikla ja Urmo Vaikla valutavad südant keerulise saatusega Paluküla kiriku pärast. Eelmisel nädalal kutsusid nad kiriku juurde laagrisse Tüüne-Kristini üliõpilased kunstiakadeemiast, lisaks kaks tantsijat Viljandi teatriakadeemiast. Ka juhendajaid oli terve grupp, neist mõned välismaalt. Kirikuhoonet kasutati kui laborit, kus koos otsiti otstarvet hüljatud kirikuhoonele.
Paluküla kiriku püstitasid 1820. aastal perekonna hauakirikuks “Ungru krahvi pojad”, kuid algsel otstarbel pole seda kunagi kasutatud. Põhjuseks krüpti ehk kirikualusesse hauakambrisse tunginud põhjavesi.
Kauni arhitektuurse lahendusega kirik jäigi õige kasutuseta seisma, 1939. aastani oli see Kärdla kiriku abikirikuks. Nõukogude võim kasutas hoonet laona ja lao ülesandeid täites see tasapisi lagunes. Selle kõrvale on nõukogude ajal ehitatud hulk Rahu Eest kolhoosi tootmishooneid. Kirik põles 26. aprillil 1990. Kiriku pikihoone katus taastati 1994. ja tornikiiver 1996. aastal. Pooleteise sajandi jooksul oli kirikutorn ka ametlik meremärk.
Paneks kiriku kasti?
Üks 15st üliõpilasest, Maret tutvustas ajakirjanikule krüpti üles seatud näitust üliõpilaste ideedest makettide kujul.
Üks üllatavamaid oli mõte teha kirik seestpoolt korda ja ehitada kiriku ümber pöörlevatest laudadest kast. See teeks kiriku salapärasemaks, leidsid autorid. Iga laud pöörleks ümber oma pikitelje aastaga ja nii oleks kiriku kuju nähtav vaid kaks korda aastas – suvisel ja talvisel pööripäeval. Kui laud on risti kiriku seinaga, poleks hoonet üldse näha.
“Ülesanne oli kirikut elustada, meie mõtlesime kiriku kasti sisse ära peita, et äratada inimeste huvi selle vastu. See on rohkem kontseptuaalne lähenemine probleemile kui funktsiooni leidmine, pigem probleemi tõstatamine,” selgitas Maret.
Lahenduste otsimisel pidid üliõpilased minema ka üle teostatavuse piiri, eesmärgiks küsimuste tõstatamine: Miks seda kirikut ei kasutata? Miks see on unustatud? Mida tuleks teha, et inimesed selle üles leiaks?
Teised lahendused olid praktilisemad: riigimetsa majandamise keskuse puhkemaja, kus matkajad-turistid tasuta peatuda ja ööbida saaks, kirikuseinad võiks olla mägironijate harjutusväljakuks, kirikult võiks õnnistuse maha võtta ja kasutada seda ateistide abiellumiskohana ja veel mõned.
Näitus avatud augustini
Kuni augustikuuni jääb kirikus avatuks ka Tüüne-Kristin Vaikla näitus Housewarming/Soolaleivapidu, mis koosneb punasest trepist, vaibast ja seinast, kiriku sees ja akendest välja lehvivatest valgetest palakatest ning kahel ekraanil jooksvatest filmidest. Ühel kohalike elanike mälestused Pühalepa kirikust, teisel näiteid Eestist ja maailmast selle kohta, kuidas ja milleks on kasutatud hüljatud kirikuid. Näituse tähtsaks osaks on ka valgustus ja heliinstallatsioon. Näitus on avatud iga päev kl 12–18ni, laupäevaõhtuti südaööni.
