LINNUVAATLEJA | Leho Aaslaid pooli ei vali

„Ma arvan, et mingi usaldus on see – kui kodust minnes jätad ukse lahti ja tuled tagasi ja kõik asjad on alles, siis see on nii suur asi.“

Oli aasta 1984, kui ta peale Türi näidissovhoostehnikumi lõpetamist Putkaste sovhoostehnikumi tööle suunati. „Olin õppinud farmide tehnik-elektromehhaanikuks ja siis oli valida, kas lähed kättpidi lehmasita sisse või seasita sisse,“ meenutab Leho. 

Kui sovhoos ära lõppes, pidas Leho vahepeal kaluriametit, aga nüüdseks on ta 14 aastat teeninud leiba liinielektrikuna. Varem oli nii, et kui oli kõvem tuul, oli kohe väljasõit Kõpu metsadesse, liine parandama. Nüüdseks on Kõpu poolsaare liine uuendatud ja puhastatud, kaablisse ja maasse pandud ning rikkeid on vähem. 

Ka Leho mõlemad vennad on elektrikud, elavad Pärnu kandis. Noorem vend käis alles hiljuti Hiiumaa ja Saaremaa vahel merekaablit parandamas. „See on, ma ei teagi, saatus,“ ei oska Leho hästi põhjendada, kuidas kõik kolm venda sama eriala peale sattusid. 

„Elektrit tuleb austada, seda peab kartma ja elektriga ei tohi kunagi sõbraks saada – see on ülimalt ohtlik töö tegelikult.“

Tööd töödeks, aga selle kõrval küdis kogu aeg Leho huvi lindude vastu.

Kelder kõresid täis

„Käisin linde binokliga vaatamas, algul niisama ja pigem enda lustiks. Ei märkinud midagi kuskile üles ega teatanud kellelegi,“ meenutab Leho. „Arvan, et Eesti ornitoloogiaühing oli juba olemas, aga ühingusse sattusin alles tänu Toomas Jüriadole. Ta käis Hiiumaal, kutsus ja siis ma hakkasin jagama enda vaatlusi teistega.“

Linde on rannakülas sirgunud Leho vaadelnud lapsest saadik. „Kasvasin üles sama kaugel merest kui praegu see veepiir,“ räägib Leho Orjaku linnuvaatlustornis binoklit sättides. 

„Tahkurannas käisid hiidlased kunagi räime püüdmas, vanaisa õues siis oli kalade soolamise ja tünni panemise koht. Ka esimesed sõlmed õpetas vanaisa ja põhjaõnged tegin valmis juba esimeses klassis. Siis sain oma esimesed angerjad, mis keerasid ennast jala ümber,“ meenutab Leho.  

Mereäär oli ta lapsepõlvemaa, kus ta karjas käis. „Rannakarjamaa oli sihuke kõremaastik, täiesti sile maa, ei ühtegi puud ega põõsast ja linnud igal pool. Kõred laulsid kevadel ja talvel läksid keldritesse talvituma. Igal talul oli oma maakelder ja enamasti olid need talvel kõresid täis,“ räägib Leho. 

Eesti rekordite laht

Käina laht on praegu, kevadel, väga rahvarohke – palju ahvenat, palju säinast, palju linde. 

Siin on Eesti kõige kormoranirohkem Kadaklaid 4102 paariga ja kõige suurem kühmnokk-luige koloonia. [Hiljem Leho helistab ja räägib, et loendasid ühel laiul 199 kühmnokk-luige pesa.] Ka merikotkaid pole kusagil mujal nii palju. Sel kevadel nähti Käina lahel korraga üle saja merikotka. 

„Kala on nii palju praegu, lihtsalt on selline aeg,“ ütleb Leho. „See on juba mitu aastat niimoodi olnud ja minu meelest läheb järjest paremaks. On mingisugune periood kevadel, kus on massiliselt just säinaid. Ma näen, kui kotkad tulevad, võtavad säina ja lähevad pesa poole.“

Sellel, miks Käina lahest on saanud säinaparadiis, on oma põhjused. Maakerkega jääb Käina laht tasapisi madalamaks ja soojade talvede tõttu on lumesulamisvett vähe. Kevadise suurveega tulevad ahvenad ja säinad lahte kudema, aga kui kala tahaks merre tagasi minna, on veed maas. Ahven pääseb veel kuidagi läbi, suurem säinas mitte, nii jäävad nad Vaemla lahesoppi tiirutama ja merikotkastele toiduks.

Harda Roosna

Kui on kala, on hea põli paljudel. Toitu jagub, pole vaja teiste pesi röövida ja tibud saavad suureks kasvada.

Seisame vaikselt vesteldes Mudasillal ja kaugemal ujub paari pojaga kühmnokkluige pere. Mida kauem seisame, seda lähemale nad ujuvad. Lõpuks on nad otse meie ees ja näitavad, kui palju neil tegelikult poegi on. Ema- ja isaluige tiibade vahelt vupsab vette kokku kuus luigetibu. Luigevanemad on rahulikud ja otsivad madalast veest söögipoolist. Ühtegi röövlindu, kes poegi ohustaks, ei paista. 

Otse meie ees püüab kala jõgitiir. Teeb paigal rappelendu ja siis sööstab vette, et kalake nokka haarata.

„Tundub, et oleme piisavalt kaua siin loodusega kokku sulanud, et hakkab nagu rohkem linde tulema lähemale,“ ütleb Leho.

Siinsamas Käina lahel on Eesti suurim naaskelnoka koloonia, 30–40 pesa ühe väikese tupsu peal, teisel umbes teist sama palju. Vaatleme seda vahvat pikajalgset ja pikanokalist toimekat seltskonda binokli abil ja Leho räägib, et talle on silma hakanud veel üks muutus. Kui nad laiul pesi loendamas käivad ja mõni lind pesa pealt ära läheb, siis praegu ei ole röövlinde, kes pesast muna ära võtaks. Kui kunagi tegid seda suured kajakad, merikajakad ja hõbekajakad, siis praegu neid ei ole või on mõni üksik – neil on mõõnaperiood praegu. See-eest läheb hästi väikestel kajakatel.

Kormoranimune ei õlita

Kuigi Leho on ise ka kormorani konkurent, rannakalur, siis selles vastasseisus pole ta pooli valinud: „Ei, ma olen vaatleja.“

Kormoranide mune ta õlitamas ka ei käi. „Ma kindlasti ei tee seda, sest see on nagu täiesti vastuolus minu arusaamadega, aga kui riik seda koordineerib, siis riigi vastu ei saa sõdida,“ räägib Leho. 

Populatsiooni munade õlitamine kindlasti vähendab. Muutus, mille see veel kaasa tuua võib, et mingil ajal lähevad kormoranid siit ära kohtadesse, kus nende mune õlitada ei saa. Näiteks Orjakus juba on uus koloonia põlluäärses metsas puude otsas, kokku sadakond pesa. 

„Ma arvan, et nad lähevadki häirimisega seoses rohkem niimoodi laiali, aga ära nad kindlasti ei kao, sest söödabaas on praegu nii hea.“

Praegu muneb kormoraniema viis-kuus muna. 80ndatel, kui kormoranid alles tulid, oli kurnas enamasti vaid kaks muna. Kormoranid sõid peamiselt emakala, poegadele toiduks hästi sobilik ümarmudil tuli alles 90ndatel. Ka kotkaste surve kolooniale oli algul meeletu. Leho mäletab üht jaanipäeva, kui kormoranipesade kohal lendas korraga 60 kotkast, kes poegi toiduks rappisid. 

Käina lahe kohal lendavad praegugi mõned merikotkad, kuid kormoranide vastu nad huvi ei tunne. Kui ühte kaugemat laidu binokliga uurime, on näha merikotka pesa ja sama puu otsas veel kümmekond kormoranipesa. „Kotkas ei söö neid sellepärast, et tal on piisavalt kala,“ selgitab Leho. 

Hanede pidulaud

Kes juhtus 16. mail vaatama saadet „Osoon“, kus oli juttu viljapõldudel ja rohumaadel toituvatest valgepõsk-lagledest, märkas ehk lõputiitrites ka Leho nime. Ta nimelt aitas Maaülikooli teadlastel püüda laglesid, kellele raadiosaatja külge pandi, abiks olid ka Maie ja Toomas Vikerpuur.

Nüüd näeb Leho oma telefonis, kuidas „valgepõsed“ Hiiumaa põldudel liiguvad ja kui kaua toituvad, enne kui pesitsuskohta lendavad.

ERR

Leho püütud valgepõsk-lagle toitumislend Käina ja Kassari kandis.

Valgepõsk-laglede arvukuseks hinnatakse juba kuni 300 000 isendit. Kevadisel toitumisrändel teevad nad Eesti ja Hiiumaa põldudel-heinamaadel üsna puhta töö. Üks Hiiumaa viljakasvataja on küll öelnud, et kui haneparv viljapõllust üle käib, väheke näksib ja samas ka väetab, pidi see viljale isegi hea olema. 

„Tõenäoliselt see võib isegi niimoodi olla, aga heinamaal jääb esimene ädal kindlasti võtmata,“ ütleb Leho. „Samas on selle esimese ädala sees palju linnupesi ja kui siis niita, lähevad kõik need kiivitajad ja lõokesed hakklihaks.“

Haruldased külalised

Linnuvaatlejad Leho Aaslaid ja Maie Vikerpuur on ka väike-laukhane uuringutega tegeleva rahvusvahelise Life-projekti töörühma liikmed. 

Väike-laukhane on kogu Fennoskandia populatsioonis alles sadakond, kõik selle linnuliigi isendid veetsid kevadel paar-kolm nädalat Hiiumaal. 14. aprillil loendasid Maie ja Leho 58 väike-laukhane, hiljem isegi 90 isendit. Koos suurema tiimiga, vabatahtlikke tuli ka Soomest, loendati 21. aprillil 106 väike-laukhane, peaaegu sama palju, kui neid talvitus Kreekas. Praeguseks on haned juba pesitsuskohal Põhja-Norras Nordkapi lähistel.

Sa ei pea midagi tegema, saad lihtsalt ühe koha pealt 40 linnuliiki kätte kui natuke otsida ja lisaks kõigele muule see vaade.

Hiiumaal väga palju linnuvaatlejaid pole, ehk kümmekond, huvilisi on rohkem. Viimati tuli lihavõttepühade linnuvaatlusele 20–30 inimest. „Väga palju, ma olin täitsa üllatunud,“ ütleb Leho.

Kogu maailmas on linnuvaatlus väga menukas, käib lausa võistlus, kes rohkem liike kirja saab ja Hiiumaa on tänu asukohale lindude rändeteedel väga popp vaatluskoht. 

Soomlased käivad linde vaatlemas peamiselt Ristnas, Orjaku linnuvaatlustornis on Leho näinud soomlasi, prantslasi, sakslasi. Nende tavaline kommentaar on: „Good place, good place!“

„Kusjuures ongi hea koht,“ kinnitab ka Leho. „Sa ei pea midagi tegema, saad lihtsalt ühe koha pealt 40 linnuliiki kätte kui natuke otsida ja lisaks kõigele muule see vaade.“

Teises rollis

Ütleme niimoodi, et see muusikavärk on mul lapsepõlvest saadik olnud. Isa ostis mulle akordioni, kui ma olin esimeses-teises klassis äkki. Isa ise viisi ei pidanud, aga kõik tema õed ja tema vanemad, minu vanaisa-vanaema ja nende õed-vennad olid ääretult musikaalsed, on praegu ka. Nii et kõik mu lähisugulased on hästi musikaalsed, tädid mängisid kõik akordionit, ema kohalikus ansamblis Pillipiigad. Igal sünnipäeval oli kaks-kolm akordionisti, enamasti mängiti rahvalikke lugusid.

Esimene koolibänd sai koolivendadega tehtud siis, kui olime neljandas või viiendas klassis, see võis olla 1975. või 1976. aastal, mängisin kitarri. Aga siis lõppes kool ära ja kadus ka see ansambel. Siis tegime bändi Türi tehnikumis, mängisin basskitarri. Putkastes proovisime teha kapelli – kontrabass oli, kitarr ja bandžo – mängisime rahvalikku muusikat ja proovid tulid kõik hästi välja, aga kuidagi jäi see mingi asja taha pidama.

Iiukala bändivärk tekkis peale seda, kui me Indrek Kääramehega olime kalanduse õppereisil Ölandil. Sealt see asi käima läks, siis tulid veel lisaks Janno Elmi ja hiljem Kersti Rõbtšenko. Bändi algus oli üsna tormiline, esimesed viis aastat mängisime kõik nädalavahetused, pluss veel nädala sees ka. 

Valdek Alber

Iiukala Bänd Valdek Alberi nägemuses, kontrabassiga Leho Aaslaid.

Nüüd on meil juba mitmed aastad ka uus bänd Voordevinti. Nime leidsin Paul Kokla „Hiiu sõnaraamatust“. Mängivad Janno Elmi, Valdek Elmi, Janek Elmi, Kersti Rõbtšenko, Sigrid Leigri ja mina. Ise teeme lood. See käib nii, et näiteks Sigrid käib mõtte välja ja siis kõik koos vormime selle looks. Vahel on sõnad Janno kirjutatud, aga enamasti kirjutab sõnad Sigrid. Ükskord läks tal vaid pool tundi ja laulusõnad olid valmis. Püüame aastas anda mõned kontserdid ja nüüd saime plaadimaterjali kokku, et äkki saaks jõuluks võib-olla plaadi valmis.

Kui bändiga oleme laval, siis see tähelepanu läheb vahest isegi liiga suureks. Tahaks vahepeal olla kõrval või eemal, üksi, siis linnuvaatlus tasakaalustabki seda.

Leho Aaslaid

kontrabassimängija