Elu oleks võinud minna nii, et Annekatrin Kaivapalu õpetaks võib-olla tänagi Hiiumaal lastele eesti ja soome keelt nagu ta seda pea kümme aastat ka tegi. Saatus tahtis teisiti ja temast sai Soome ajaloo esimene mittesoomlasest soome keele professor.
Helsingi ülikooli õppehoone, kus Annekatriniga kohtume, ei asu kaugel Senati väljakust. Kümmekond minutit jalutamist Katajanokka sadamast, kuhu Annekatrin teisipäeva hommikul Eestist laevaga tuleb ja kust töönädala lõpus tagasi sõidab. Hiidlasest abikaasa Aivo tegutseb enamasti maakodus Pärnumaal ja Annekatrin ei raatsi nädalate kaupa Soomes olla.
Me käisime ülikooli ajal oma kursusekaaslastega Hiiumaal ja kui me ülikooli ära lõpetasime, siis käisime ikka Hiiumaal ja minu abikaasa kursusekaaslased tehnikaülikoolist käisid ka Hiiumaal ja need seltskonnad sattusid kokku.
Aastaid Turus ja Joensuus ülikoolides soome keele professorina töötanud Annekatrin on tänaseks keeled vahetanud ning edendab koos kolleegidega Helsingi ülikoolis lektorina eesti keele õpet. Eesti keele professuuri Helsingi ülikoolis enam ei ole, sellepärast tuleb teha ka professori tööd. Ta ütleb, et ülikoolides käib ikka aeg-ajalt üle muutmise hoog ja mõne keele õpetamine lõpetatakse või seda vähendatakse määrani, mis võib saada selle keele õppele saatuslikuks. Tallinna ülikoolis näiteks lõpetati soome keele bakalaureuseõpe peaerialana 2018. aastal. Helsingis suudeti vastu seista kavatsusele piirduda eesti keele puhul ainult tunnitasu alusel õpetatavate algkursustega, aga kogu süsteem tuleb taas üles ehitada. Annekatrin arvab, et selleks läheb aega kümmekond aastat.
Eluks ajaks õpetajaks
Kolmkümmend aastat tagasi andis Annekatrin aga oma esimese tunni Kärdla ühisgümnaasiumis eesti keele ja kirjanduse õpetajana. Samal aastal sai ta endale juhatamiseks viienda klassi, kellega oli koos 2002 aastani, mil nad gümnaasiumi lõpetasid. Siis läks koolist ka Annekatrin ise, sest Jyväskylä ülikoolis oli ta juba doktorantuuriga alustanud.
Hiiumaale tuleku lugu oli Annekatrinil seotud hiidlasest sõbranna Ivika Hõbessaarega, kes täna kannab nime Hein ja on Tartus Miina Härma gümnaasiumis eesti keele õpetaja. “Me käisime ülikooli ajal oma kursusekaaslastega Hiiumaal ja kui me ülikooli ära lõpetasime, siis käisime ikka Hiiumaal ja minu abikaasa kursusekaaslased tehnikaülikoolist käisid ka Hiiumaal ja need seltskonnad sattusid kokku,” räägib Annekatrin, kuidas ta Hiiumaale jõudis ja pidama jäi. Aivost sai ta abikaasa 1990. aastal ja üsna pea kolisid nad Hiiumaale. Seda vaatamata sellele, et Tallinnas ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppinud Annekatrin oli alustanud õpinguid tolleaegse Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituudi sihtaspirandina, mis vastab umbkaudu tänapäeva mõistes teadusmagistrantuurile.
Ta meenutab, et Hiiumaal oli ikka tähtis teada, kelle pere laps sa oled, sest kõigil olid mingid suhted mitme põlveni tagasi.
“Lastele kasvamiseks hea ja ilus koht,” ütleb Annekatrin, miks ta esialgu teadlase karjääri asemel Hiiumaale õpetajaks tuleku valis. “Mõtlesingi tollal, et ma olen elu lõpuni õpetaja, sest ma olengi tahtnud õpetajaks saada.”
Ta meenutab, et Hiiumaal oli ikka tähtis teada, kelle pere laps sa oled, sest kõigil olid mingid suhted mitme põlveni tagasi. “Mind võeti vastu väga meeldivalt,” kinnitab ta.
Annekatrin nimetab ennast uhkusega neljandat põlve tallinlaseks, mis muidugi kahvatub Põhjasõja aegadesse ulatuvatesse Hiiumaa vereliinide kõrval, kuid olevat siiski haruldane.
“Tavaliselt ollakse teine või kolmas põlv, neljandat on päris vähe,” selgitab ta, et Tallinna elu mõjutab palju rahvaste rändamine.
Ajalooline professor
“Iseenesest on kõik olnud üks suur juhuste rida,” juhatab Annekatrin sisse loo, kuidas ta Kärdla kooli asemel lõpuks Soomega seotud sai.
Ülikooli lõpetades pakuti talle võimalust jätkata õpingutega aspirantuuris ja seda ta ka tegi, kuid jäi siis lastega koju. Vahepeal muutus riigikord ja teaduse korraldus ning Teaduste Akadeemia aspirantuurid viidi üle ülikoolide juurde. Nii jätkusidki õpingud tolleaegses Tallinna Pedagoogikaülikoolis professor Jaan Õispuu juhendamisel. Annekatrini dokumendid viis lahkesti instituudist ülikooli professor Valdek Pall, sest ta ise ei pääsenud Hiiumaalt minema. Teadusmagistrikraadi kaitses Annekatrin eesti keele asemel hoopis soome filoloogias, sest oli hõimurahva keelt juba varemgi uurinud. “Kärdla kooli täiskoormuse kõrvalt ja väikeste laste kõrvalt, abikaasa toel,” meenutab Annekatrin teadusmagistrikraadi omandamise aega.
Ühel soome keele õpetajate seminaril selgus, et tema uurimistöö teema sobib hästi kokku Jyväskylä ülikooli uurimisprojektidega ja nii kutsus professor Maisa Martin , teda Jyväskyllä doktorantuuri. “Nii see läks,” võtab ta Soome sattumise loo kokku ja ütleb, et väga suur roll tema teekonnal oli tunnustatud professor Mati Hindil, kes innustas ja tekitas huvi keeleteaduse vastu ning kellest sai talle toetav kolleeg terveks eluks.
Annekatrin meenutab, et ta elas vaheldumisi Kärdlas ja Jyväskyläs ning isegi ta lapsed käisid kordamööda koolis nii siin kui seal. 2003 lõpetas ta töö Kärdlas ja 2008 kolis Hiiumaalt ära. Tollal töötas ta juba Tallinna ülikoolis, kus juhtis soome keele ja kultuuri eriala.
Aastal 2017 vabanes Turu ülikoolis professori koht ja Annekatrin osutus valituks.
“See oli tõesti esimene kord Soome ajaloos kui soome keele professor ei olnud soomlane,” räägib ta täpsustades, et ta ei õpetanud soome keelt kui keeleoskust, vaid soome keeles teoreetilisi kursusi soome keelest teise keelena, teise ja võõrkeele õppimisest ja omandamisest ning keeleoskuse mõõtmisest.
Ta räägib, et pidi ka magistritöid juhendama ja mõtles siis, et kui üliõpilased teevad töid oma emakeeles, siis tema küll nendes keelt parandama ei hakka. Hiljem Joensuus, Ida-Soome ülikoolis töötades selgus, et tuleb ikka see töö ka ette võtta. “Kui kolleeg ütles, et komavigu oli tekstis ikka hirmus palju, siis ma mõtlesin, et järelikult tuleb ikka parandada,” naerab Annekatrin.
Leppisime siis kokku, et läbin õppe Tallinnas, aga eksamid teen Hiiumaal.
Tööle Turus järgnes professuur Joensuus, kuid tähtajaline leping sai sealgi otsa ning nii sattus Annekatrin Helsingisse, kus tema sõnul jagub tööd eesti keele õppe arendamisel. Tema arvates on näha, et mõlemal pool lahte tuntakse teineteise keele vastu taas aina rohkem huvi. Eestis on üheks põhjuseks kindlasti vene keele populaarsuse vähenemine B-võõrkeelena ja tihti asendub see just soome keelega.
Hiiumaaga on Annekatrin täna seotud pigem juhuslikult. Ta ütleb, et liikumist on niisamagi palju. Lähedaste ja sõpradega hoiab ta siiski sidet Viimati uuendas ta Kärdlaga tihedamalt suhtlust aastat viis tagasi, kui tegi Hiiumaal autokooli eksameid.
“Kui käisin Tallinnas autokoolis, siis õpetaja ütles, et sina vist ikka linnas seda eksamit ära ei tee. Küsis, et kas ma olen Hiiumaal kaua elanud ja kas Kärdlat tunnen. Ütlesin, et tunnen ikka. Leppisime siis kokku, et läbin õppe Tallinnas, aga eksamid teen Hiiumaal. Harjutasin sõitu enne veel suuerpärase õpetaja Kalle Koppeliga Kärdlas ja mitte vähe,” muigab Annekatrin oma viimast Hiiumaa-seiklust meenutades.
Miks on vaja Helsingi ülikoolis õpetada eesti keelt?
Sellepärast, et Soomes oleks ka edaspidi asjatundjaid, kes tunnevad süvitsi eesti keelt ja kultuuri. Samamoodi on ka Eestis jätkuvalt väga vaja soome keel ja kultuuri asjatundjaid.
Kui palju soomlased eesti keelest teavad?
Nii ja naa, sõltub väga taustast. Taustad on hästi erinevad, paljudel on sõpru ja tuttavaid Eestis, paljudel pole mingit kontakti. Väga tänuväärne võimalus vastastikuste kontaktide loomiseks, millest ma varem väga teadlik ei olnud, , on üliõpilasorganisatsioonid. Näiteks on Varsinais-Suomi osakonnal (osakunta, vastab Eesti üliõpilasseltsile või korporatsioonile) ja Rotalia korporatsioonil leping 1920ndatest aastatest, et nad kasutavad suhtluses ainult eesti ja soome keelt. Väga aktiivselt suhtlevad Pohjois-Pohjanmaa osakond ja Eesti Üliõpilaste Selts.
Palju teatakse Eesti kultuurist?
See on väga erinev, oleneb taustast. Mõnel on sidemed korporatsiooniga või näiteks elukaaslaste kaudu. Siin on ka neid, kes on tulnud kuskilt kaugemalt, kellel ei ole neid kontakte ja kes alustavad täiesti nullist, omamata teadmisi keelest ja kultuurist. Nad edenevad väga ruttu, mul on üliõpilasi, kes alustasid eesti keele õpinguid eelmisel sügisel ja nüüd kuulavad eesti hääliku- ja vormiõpetuase ning võrdleva grammatika loenguid, mida ma õpetan eesti keeles. Nad teavad, et kui nad aru ei saa, siis ma seletan soome keeles üle ja eks ma vahetan keelt ikka ka. Aga põhimõtteliselt õpetan teoreetilisi kursusi eesti keeles.
Soome ja eesti keele sarnasuse kohta on väga palju eri arvamusi. Ühed ütlevad, et väga sarnane, teised jälle vastupidi, et on väga erinev. Kuidas siis on?
Seda me oleme kolleegidega uurinud ikka üksjagu. Sõltub, mida me vaatame. Ühise sõnavara osas on eesti ja soome keel umbes sama kaugel kui rootsi ja inglise keel teineteisest. Mis puudutab grammatikat, siis see on ikkagi suures osas väga sarnane, teatud väikeste erinevustega. Aga seda sarnasust peab näitama, sest me ise tihti ei usalda keelte sarnasust. Mäletan, et Kärdla koolis soome keelt õpetades arvati tihti, et see on väga lihtne ja tuleb lihtsalt rääkida eesti keeles soome käändelõppudega ja vastupidi. Siis ma ikka ütlesin, et soome keelt tuleb ka õppida, sest see ei ole sama keel. Me peaksime õpetama nii, et toome välja sarnasused, mida ei ole vaja õppida, ja siis ütleme, et on ka väikesi erinevusi.
Kes rohkem teisest keelest aru saab? Kas soomlane eesti keelest või vastupidi?
Me oleme uurinud seda, et kuidas eestlane saab soomekeelsest kirjalikust tekstist aru ja kuidas soomlane saab eestikeelsest samast tekstist aru. Mõlemad saavad aru kolmandiku kuni pool. Soomlased saavad veidi paremini aru, sest nad on harjunud oma keele suurema varieerumisega. Soomlased kasutavad murdekeelt või nagu öeldakse, piirkondlikku kõnekeelt rohkem. Soome kõnekeele ja kirjakeele erinevus on palju suurem kui Eestist. Nad on harjunud sellega, et sama asja võidakse murretes ja kõnekeeles öelda erinevalt.
Eestis on öeldud, et soome keel sarnaneb võro keelega. Kas on nii?
Sõnavara poolest kindlasti ja mõnede grammatiliste grammatiliste kategooriate mõttes ka . Annekatrin Kaivapalu on töötanud aastakümneid soome keele kui võõrkeele ja teise keele õpetamise alal Eestis ja Soomes ning teisalt hoolitseb ka selle eest, et Soomes eesti keelt õpetataks. Kui sarnased need keeled siis ikka on?
Sündinud 22.07.1963
Haridus
2002–2005 – Jyväskylä Ülikooli doktoriõpe – doktorikraad (PhD) teise keele (soome keele) omandamise alal
1995–1999 – Tallinna Pedagoogikaülikooli magistriõpe – magister artiumi kraad soome filoloogia erialal
1981–1986 -Tallinna Pedagoogiline Instituut− eesti keele ja kirjanduse õpetaja kasvatustöö metoodiku lisaerialaga (diplom cum laude)
Töö
2022– … Helsingi ülikool, lektor
2019–2022 – Ida-Soome Ülikool, professor
2017–2019 Turu ülikool, professor
2006–2017 Tallinna Ülikool, dotsent 2004–2013 Jyväskylä ülikool; erinevad ametikohad
1994–2003 Kärdla Ühisgümnaasium; eesti keele, kirjanduse ja soome keele õpetaja
1990–1993 Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut; aspirant
1986–1989 Tallinna 4. Keskkool; eesti keele, kirjanduse ja soome keele õpetaja
1986–1989 Tallinna Pedagoogikaülikool; õpetaja
