Kui Hiiu Leht käis Ilsele önne soovimas, tulli söune tunne, nat oleks ajalootundis olevad. Meite jütud ollid nende aegadest, mikest muidu ainuld raamandust loed vöi mönes televiisuri vöi raadjusaatest kuuled. Söuseid inimesi polegid kuigid palju, kis esimest vabariiki mäledavad. Ja siiss veel söda ja küüditamist ja kaloose ja köike muud kuni tänase päävani välja.
Ja eks ta sedasi aa ka, et vanemde inimeste elu pole mette kerge olnund ja nende meeles aa palju santisi asju ja aegu. Aga köige päälimiseks jäävad ikka ilust ja heed asjad. Tore oleks kui nee jütud jääks meele ka killegi teisele. Sedamdi jeeks mälestus nende inimestest ja eludest alles ja keiks meitega kaasas.
Helgi Pöllu, kis augusti kuus oma muusjumitööle punkti panni, reekis kohvigude peeval Hiiu Lehele, et inimest tahtvad oma juurde ja lugude kohta teeda küll, aga nooreld äi saa inimene ise sennest veel heasti arugid. Ta ütles, et natust vanemad inimest jüba tulevad taale tasagesti reekima, et nendel aa ka Hiiumaal juured ja et nad pole varem senne vastu oskan huvi tundagid, aga nüid tahaks kangesti teeda.
Äga polegid midad muud tehja, kui peeb oma vanvanemaid, isasid ja emasid kuulama ja nende mälestused meele jätma vöi kirja panema. Omal aa ka natust vehe tugevam tunne, kui teed, kust kohtast so esivanemad pärit aa. Jälad oleks nat rohkem maas olevad.
Loe ka:
ja