KÖIK JÜTUD | Helgi Põllo: Ise peab uskuma, siis hakkavad teised ka

Hiiumaa kodukohvikute päeval oli Hiiu Lehe esimeseks külaliseks Helgi Põllo, kellega tehtud intervjuu avaldame siinkohal lühendatud kujul. Vestluse täispikkuses salvestust saab kuulata www.hiiuleht.ee. 

Helgit me võime muidugi alati ja lõpmatuseni kuulata, see on teada. Aga täna on natukene ka põhjust, miks Sa siin istud, ja seda sellepärast, et eile oli Sul viimane tööpäev muuseumis?

Tõepoolest, minu tööleping on lõppenud ja täna, täpselt nelikümmend seitse aastat tagasi, läksin ma Hiiumaa muuseumisse tööle. Nüüd siis need ajad on saanud ümber.

Mis ilm oli täna nelikümmend seitse aastat tagasi?

Minu meelest väga ilus. Mälu võib muidugi hakata mängima, et teinekord tahan mõned asjad väga ilusaks mäletada. Aga ma kindlasti tean, et kui oli esimene september, siis oli Kassaris väga ilus ja ma läksin, istusin randa kivi otsa ja vaatasin merele. Ma elasin siis muuseumimajas, sealsamas, kus Panso suviti mõnda aega elas, sest mul ei olnud veel kohta, kus Kassaris elada.

Mulle tundub, et nüüd on Hiiumaa maine lausa nii kõrge, et kõik tahavad ikka tulla ja olla ning suvekodusid luua.

Ma arvan, et nelikümmend seitse aastat on olnud ütlemata huvitav.

Selles ei tasu kahelda. Ma mõtlesin, et võib-olla paistab see nii, et inimesel ei ole üldse mingisuguseid püüdlusi ja tahtmisi, kui inimene püsib nii kaua ühes kohas? Ma just vastupidi arvan, et kuidagi võib-olla üritasin näidata, et väikses kohas ja väikses muuseumis on võimalik teha rahvusvahelist tööd muuseumiorganisatsioonide kaudu või suhelda Eesti Muuseumiühingu kaudu teiste muuseumitega ja viia Hiiumaad ka nähtavamaks siin ja seal.

Ja kuna hiidlased ja Hiiumaa kultuurilugu on lihtsalt nii rikkad ja see on pakkunud nii palju, siis olen kogu aeg leidnud sealt seda värsket ja uut. Igasuguseid muid tegemisi, mis muuseumiga kaasnevad – turism või sündmused ja tegemised saare peal – on sinna juurde tulnud.

Kui võrrelda tänast muuseumitööd ja seda tööd, mis oli nelikümmend seitse aastat tagasi, kas need on üldse võrreldavad?

Ikka saab võrrelda selles mõttes, et teatud asjad on sarnased. Muuseum kogub esemeid ja püüab nende kohta rohkem teada saada ja teeb näitusi. Kuigi tõepoolest, sellel ajal, kui mina tulin muuseumisse, ei olnud ühtegi näituseruumi. Kassaris oli üks ekspositsioon ja näituse tegemine oli väga suur kunst.

Mälu võib muidugi hakata mängima, et teinekord tahan mõned asjad väga ilusaks mäletada.

Aga ma siiski hakkasin proovima. Tõstsin ühe väikse nurga ekspositsioonist tühjaks ja tegin sinna ühe teise näituse. Need ei ole selles mõttes hilisemate näitustega võrreldavad. Näitused on küll olnud üks suur muutus.

See on olnud ikkagi üks kohanemine, otsimine ja arenemine ka.

Hästi palju vaieldakse muuseumite puhul selle üle, kuhu peaks muuseum arenema. Kas muuseum peaks ikkagi jääma selliseks teadusasutuseks, kus muuseum on ise ka museaal juba, või peaks tast ikkagi saama pigem selline meelelahutusliku lähenemisega – kellad, viled, ekraanid, muud asjad? Kumba meelt Sina oled?

Ma ei saa öelda, et olen mingit kindlat meelt, sest see ongi see maailma muutus. Aga on kindlad asjad, mis selle kõrval peavad jääma.

Muuseum peab tähelepanu tõmbama, see on selge, sest muidu ei tulda sellest uksest sisse.

Mitmes kohas maailmas on see ekraanide aeg juba natukene taandumas ja otsitakse teisi lahendusi, kuna ekraani on lihtsalt meie elus juba nii palju. Kui ekraane oli vähe, siis see oli nii uus ja kõik pidi kuidagi ekraanilt tulema. Nüüd on kõik päevad ekraane täis ja paljud võib-olla astuvad lähemale sellele teistmoodi vanaaegsusele või varasemale elule, proovides läbi ja ise tehes ja otsa vaadates.

Aga see kiiresti muutuv elu toob selle, et keegi peab kogu aeg juba väga lühikese aja tagant seletama, millega on tegu. Minuvanused inimesed ei tunne pooli neid asju, mis olid meie vanaemade ja vanavanaemade puhul täiesti tavalised ja kasutatavad. See paneb, jah, päris üllatama.

Mulle tundub, et kui sa lähed inimestega muuseumisse ja sa ise vahendad, selgitad ja annad lisajuttu sinna juurde, siis on kõik rõõmsad ja vaimustunud. Aga kui nad lähevad ise uksest sisse ja vaatavad, et võõras asi, võõras asi, võõras asi, siis nad ei hakka lugema neid pikki tekste.

Ja siis ongi nii, et võib-olla kunstimuuseumi külastatakse rohkem. Seal saab ainult otsustada, kas meeldib või ei meeldi. Sa saad aru, et see on maal või kunstitöö. Aga kui sa vaatad nüüd sellist kultuuriajaloo muuseumi, siis sa pead nagu aru ka saama, mis asju sulle näidatakse ja miks neid näidatakse. See nõuab palju rohkem süvenemist.

Ja selleks ikkagi peaksid olema ka muuseumis need inimesed, kes teavad. See on nagu mingi vana keele oskamine, kirja lugemine või arhiivis töötamine. Need inimesed peavad olema, muidu me ei saa nendest asjadest üldse enam aru.

Kiiresti muutuv elu toob selle, et keegi peab kogu aeg juba väga lühikese aja tagant seletama, millega on tegu.

Muuseumisse võiks ja peaks jääma väga tõsine suhtumine kogumisse ja kollektsiooni. Muidu ei ole seda vilet ja laulu millegi pealt varsti enam üles ehitada. Nii mulle tundub. Aga kõik põlvkonnad ju teevad omi otsuseid, nii et eks me seda näeme. Teame, et maailmas kantakse väga palju asju muuseumitest, kogudest maha, ja küllap see Eestiski suureneb ja süveneb.

Maailm muutub ja informatsiooni on hästi palju. Aga samas on huvitav paradoks, et kuigi informatsiooni on palju, siis oma juurte kohta tunneme huvi aina vähem. Võib-olla ma teen praegu noortele inimestele liiga, aga vähemalt minu kogemus ütleb küll, et väga paljud ikkagi enam ei tea oma vanaemast-vanaisast kaugemale. Kuidas Sulle tundub?

Ma olen aru saanud, et nooruses ei tunta paljude asjade vastu huvi või tuntakse teiste asjade vastu huvi. Aga mulle siiski näib, et nii kui need noored saavad natuke vanemaks, nad hakkavad tundma huvi. Kõik ei hakka kunagi, selle pärast me ei pea muretsema. Kõik inimesed ei tunne kõikide asjade vastu huvi.

Aga eilegi, sõites ühe Pärnu grupiga Hiiumaal ringi, tulid nad vaikselt rääkima, et mul ka ikka vanaema või vanavanaema Hiiumaalt ja nad ei rääkinud mitte midagi. Kuidas ma teada saaks, sest kui ma noor olin, ma ei tundnud mitte mingisugust huvi, aga nüüd ma juba tahaks teada.

Inimesed küpsevad ja ükskõik, kuidas siis neid otsuseid tehakse, peavad olema kohad ja abilised, kes aitavad neid järje peale. Järjest rohkem inimesed saavad arhiivist ise teada, aga ka seal on hea, kui asjatundja juhatab, sest võib natuke valele reale ka minna.

Palju on asju, mille puhul praegu kas või suvehiidlased muuseumi poole pöörduvad. Näiteks leiavad mingi eseme kuurist või maa seest. Nüüd on ju hästi palju metalli otsimisi. Üht ja teist leiad sa kuskilt internetilehekülgedelt ja blogidest, aga on palju asju, mida ei tea. On ka selliseid asju, mida me ka muuseumis ei tea.

Lähme nüüd minevikust natuke tuleviku poole. Viskasime enne nalja, et Sa oled nüüd töötu pensionär. Mis Sa siis nüüd edasi teed?

Ma kavatsen elada. Eks ma ju enne ka tegin igasuguseid muid asju. Mulle on meeldinud kontserdid ja kunstinäitused. Eks natukene on vaja oma raamaturiiulid, paberid, sahtlid ka läbi vaadata ja natuke nende suguvõsa asjadega tegeleda.

Ja siis mul on kodus maalid või pildid seina peal – mõtlesin, et kirjutan igaühe kohta loo, kuidas see on minu juurde jõudnud ja mida ma sellest tean ja arvan.

Mõned väikesed reisid on tulemas ka.

Õnneks minuealised inimesed tähistavad kõik kogu aeg juubeleid. On ju tore, et kutsutakse, ja need on vahel hästi põnevad.

Nüüd keegi enam ei taha mingeid asju ja tihti kingitakse elamusi, nagu balletietendus Riias või ooper Helsingis. No miks ma ei naudi selliseid asju? Eks ma katsun ikka osa võtta nendest ja olla rõõmus.

Ma pean lihtsalt vaatama, et ma kogemata ei astu muuseumi uksest sisse ja ei lähe oma laua taha istuma, arvates, et see on ikka veel minu koht.

Jätkan ka koostööd muuseumiga. Kui on mingit nõu ja abi või vabatahtlikku tööd vaja, küllap ma olen ka ikka kohal.

Sa ühes intervjuus ütlesid mulle, et hiidlastel on natuke see mure, et tehakse ennast väiksemaks. Tõid sellise võrdluse, et me võiksime aru saada, kuidas meie kindamuster on sama ilus või veel ilusam kui kellelgi teisel. Kas Sinu töö eesmärk on olnud Hiiumaa suuremaks tegemine?

Jah. Kui ma tulin Hiiumaale, siis ma nägin, et siin ei ole käinud väga tuntud uurijaid nii palju kui ütleme, Kihnus või Saaremaal, kes siis kirjutasid uurimusi ja ajaleheartikleid. Ma hakkasin tasapisi tilgutama seda, mida mina suutsin.

Seda saab ju teha giiditööga. Siis sa ju tegelikult ka tutvustad Hiiumaad ja räägid nendest positiivsetest asjadest ja see jõuab ka kultuuriasjadeni.

Ma usun, et olukord on palju paremaks läinud. Hiidlased tunnevad ennast selles osas teadlikumana, kindlamana ja see on ka olnud mitte ainult minu, vaid muuseumi töö.

Paar Hiiu Lehte tagasi või oli see lausa eelmises lehes, oli rubriik “Täna 25 aastat tagasi” ja seal oli üks selline pealkiri, et hiidlastele on väga oluline oma maine tõstmine.

Järelikult, ükskõik millist rada pidi me oleme seda tööd teinud, seda Hiiumaa mainet me oleme tõstnud.

Mulle tundub, et nüüd on Hiiumaa maine lausa nii kõrge, et kõik tahavad ikka tulla ja olla ning suvekodusid luua. Metsad on kohti täis ja lehed on täis kuulutusi, et ostan, soovin ja tahan.

Järelikult, ükskõik millist rada pidi me oleme seda tööd teinud, seda Hiiumaa mainet me oleme tõstnud. Sajandeid oli Hiiumaa ikkagi väga vaene maanurk, sest siin looduslikud tingimused ei võimaldanud lihtsalt rikkaks saada. Kes siit ära läks, sellel olid natuke avaramad võimalused ja eks vaesemad inimesed oma jutuga teinekord püüdsid ennast suuremaks teha, et kaupa teha või tööd saada. Aga nad said aru, et nad elavad ikkagi üsna kasinates oludes, võrreldes paljude teiste kohtadega.

Sellest välja tulemine võtab aega, kuni sa saad aru, et sa ei pea olema raha mõttes rikas, aga sinu saar on rikas, sinu kultuur on rikas. Sa pead seda ise uskuma, siis hakkavad teised ka rohkem uskuma.

Valter Parve: Mis Sa soovitad, mida annaks Hiiumaal teha, et Hiiumaa jääks eripäraseks?

Eks hiidlased peavad ikka selle eest hea seisma. Tegelikult on saar ise nii eripärane. Loodetavasti me ei suuda seda nii suuresti ja kiiresti muuta, et looduse ilu siit kõik ära kaoks. Juba nii palju on kaitse alla võetud ja ma loodan, et vähemalt need osad hästi säilivad.

Natuke ma olen küll hakanud muretsema nende uusarenduste mõju osas. Ma ei tea, kas seda hakkab olema, aga kui varem tuli üks inimene külla elama, ostis mingi talukoha, siis ta hakkas tasapisi kohalikega suhtlema. Kes paremini, kes halvemini, aga ta sulandus sinna ja võib-olla tõi värskeid tuuli.

Aga kui nüüd antakse kümme-viisteist krunti ühte kohta, siis on kõik eri kohtadest. Mõnikord on mõned tuttavad, mõnikord mitte. Mõned panevad endale sinna tõkkepuu ette, sulgevad ja teevad oma riigi riigis. Neid ei huvita väga, kuidas need kohalikud naabrid nüüd elavad või mis nende kultuuripärand on, sest nad on tulnud ennekõike selle saare, mere, õhu, looduse pärast.

Ma ei tea, kui palju see meie sellist kultuurilist identiteeti hakkab määrama ja mõjutama. Loodan, et siiski leitakse ka see kohalik algupära üles. Me ju ise ka kogu aeg muutume.

Seda ma ei taha väita, et meil ei ole vaja uusi inimesi ja et me ei taha, et siia tullakse. Ikka tahame. Aga lihtsalt see viis on praegu minu meelest kuidagi nii agressiivne ja selle üle ma natukene muretsen. Aga eks me näe.