Keset parklat seisavad kaks noormeest. Hilisteismelised. Ühel on käed elektritõuksi lenksul, teisel mopeedi omal. Noormehed ei vaheta eriti sõnu ja see oleks olnud ka keeruline, sest mopeedijuht keeras järjekindlalt gaasihooba, mis vallandas nii kõva vinguva-pläriseva heli, et vestlemiseks polnudki palju võimalusi. Aeg-ajalt öeldi teineteisele valjemal toonil mõni üksik lause, vahel piirduti peanõksatuste ja noogutustega. Miks oli vaja seisval mopeedil järjekindlalt gaasi põhja keerata, jäi arusaamatuks. Ju siis oli vaja.
Mürateema on sel aastal lehes juba mitmendat korda ning kisub tasapisi tragikomöödiaks. Kõigepealt kaovad kirjad. Siis imestatakse probleemi olemasolu üle. Lõpuks saadetakse asi komisjoni menetleda. See on vana tõde, et kui teema on ebamugav, siis tuleb see menetlusse suunata.
Aina rohkem armastatakse tõdeda, et olukord on täbar, aga mitte aktiivselt tegeleda.
Eks liikluskomisjon kindlasti menetlebki ja tõdeb, et ega selle müraga vist suurt midagi teha ei ole. Pealegi tuleb varsti talv ning siis saabub niikuinii vaikus.
Aga pilt on suurem.
Tänase arvamuskülje lood räägivad tegelikult samast nähtusest, mis pigem süveneb. Sellest, et aina rohkem armastatakse tõdeda, et olukord on täbar, aga mitte aktiivselt tegeleda. Sest tegelemine on keeruline, aeganõudev.
Muidugi ei ole ükski probleem lihtne. Aga keerukus ei saa olla põhjus tegevusetuseks. Muidu muutubki menetlemine eesmärgiks omaette.
Kui nüüd korraks müraprobleemi juurde tagasi tulla, siis tekib võrdlus: mis saaks siis, kui probleemide lahendamisele keerataks sama järjekindlalt gaasi peale, nagu mõni mopeedijuht seda teeb?




ja