Et emad on superkangelased, hakkab võibolla natuke klišeeks muutuma. Aga klišeedega on tihti nii, et kui südapaha on üle läinud, et “Fuh, milline klišee!”, siis tuleb tõdeda, et sellesse staatusesse jõuavad asjad just sellepärast, et nad töötavad või vastavad tõele.
Kärdla lasteaia lapsed rääkisid Hiiu Lehele, kuidas emade kõrval on neil turvaline olla ja et emad kaitsevad lapsi. Üks laps on oma ema kohta lasteaias kirjutanud, et talle meeldib emaga koos diivanil magada.
Nii lihtne asi – emaga koos diivanil magada. Mitte midagi muud pole vaja. Olgu, vahel ikka natuke kommi ka ja tore on ka lätsi mängida, eriti, kui ema on aeglane. Ja no eks tuleb ikka ema heaks tuba ka korras hoida, aga ikkagi. Kui üks inimene saab teise vaid sellega õnnelikuks teha, et temaga koos diivanil magab… Siis see on kahtlemata supervõime.
Või teinekord, kui oled laps ja kukud ja põlv saab haiget või pea või küünarnukk – ega siis ka ju suurt muud polegi vaja, kui et ema teeks pai ja puhuks peale, maksimaalselt ühe väikse musi võiks haiget saanud koha peale teha. Kohe aitab, valu kaob.
Küllap see taandub kõik sellele, et emad kaitsevad lapsi ja hoolitsevad nende eest, nagu lapsed ütlevad. Kui kukud, siis hakkab ju hirmus. Kas maailm on ikka turvaline paik? Magama minna on ka natuke hirmus. Justkui lakkaks olemast ja mis siis saab, kui mind enam ei ole? Kui ema on kõrval, pole neid küsimusi. Ema puhub peale ja maailm on jälle ilus. Ema võtab kaissu ja kindel on olla. Ema kõrval on tunne, et kõik saab korda. Siis ka, kui silmad kinni panen ega tea, mis edasi saab.
On ju supervõime? On ju superkangelased?
Head superkangelaste päeva!
