Kalli Sein Kunstnikud eri maadest viibisid Hiiumaal 30. maist, tutvusid ja suhestusid vana hoonega, kus siis hakati kunstitöid looma. Seismajäänud dinosaurushoone tekitas kunstnikes väga põnevaid mõtteid ja nad on osanud neid ka oskuslikult teostada.
Õhtu jõudis ja aina enam inimesi kogunes vana elektrijaama õuele, kus valge linaga kaetud laud näituse logo kujuliselt paigutatud koogitükkidega ootamas avapaugujärgset pokaalide kõlistamist. Uudishimulikumad tegid juba enne kõnesid väikese ringi majas, kus iga nurga taga võis oodata uus üllatus mõne installatsiooni näol. Nii mõndagi jäi aga mõistatuseks, mispärast oli väga kasulik haakida end pärast kõnesid sappa näituse eestipoolsele korraldajale Kalli Seinale, kes igale tööle veidi juurde rääkis.
Kõnedest
Enne aga põgusalt kõnedest, sest needki on tähtsad. Kuna tegemist on B7 projektiga, avas näituse Hiiu maavalitsuse osakonnajuhataja Ermo Mäeots, kes ühtlasi kuulub projekti “Inimeselt inimesele” tiimi, kelle korraldada oli ka see näitus. Järgmisena ütles tervitussõnad B7 eesistujasaare, Hiiumaa poolt Reet Kokovkin. Näituse avamist austas oma kohaloluga maavanem Riho Rahuoja, kes oli ka tööde valmimist vaatamas käinud. Ka kunstnike ridadest tuli kõne – nimelt ronis hiiglasliku generaatori trepimademele Bornholmilt oma kunstnikust abikaasale appi tulnud Lars Holmsted. Ta pidas südamliku tänukõne, mille tõlkis valjusse ja selgesse eesti keelde kunstiprojektis osalenud Hiiumaa fotograaf Toomas Kokovkin. Märkimisväärne on see põhjusel, et Bornholmi saar astus sügisel organisatsioonist välja, ent nagu kõnest kõlama jäi, ei pea poliitika kunsti dikteerima ja nii otsustasid taanlased ikkagi näitusest osa võtta. Kalli Seina sõnul ei tekitanud see ka projekti eelarvesse lisakulutusi ja kuna Taani kunstnik Lene Degett oli otsekui tulesäde, on loomulik, et Taani oli esindatud.
Töö+nimi+nägu
Seejärel jagasid Kalli ja Valev Sein kõikidele osavõtjaile mustad kollase näituselogoga kaunistatud T-särgid ning viisid publiku jaoks kokku kunstniku nime, näo ja töö. Meeleolukas tutvustusring tehtud, lülitati sisse üks kolmest suurest elektrigeneraatorist. See undas ja mürises mis kole ja sellega mängis põnevat duetti Arvo Haasma torupillil.
Seejärel liiguti teisele korrusele, kus toimus häppening. Helle Kvamme Ölandilt oli endale seltsi palunud Kristjan Arunurme ja Rita Altmetsa, et esitada lühike, kuid väga intensiivne performance “Flowers/Voolajad” konfliktist, elektrist, inimsuhetest ja kõigest, mida vaatajad sellest välja lugesid. Meenus mõne aasta tagune Hea Energia Festival, mille raames elektrijaamas samuti teatrit tehti, see paik sobib oma seismajäämuse ja hõnguga väga hästi elusesituste jaoks.
Varjendid ja camera obcura
Avamismürgel läbi, võis rahulikult kunstnike töid vaatama asuda. Erilist tähelepanu tõmbas Jennie Olofssoni töö “Varjend”. Selle loomiseks sai ta inspiratsiooni lapsepõlvest, mil Rootsi väed harjutasid Gotlandil võimaliku Vene sissetungiga hakkamasaamist. Tema peitis end metsa ja mängis sõjaväega kaasa, korjates väikseid puutükke ja muud, et enda kaitsmiseks varjendeid ehitada. Nüüd on Venemaa taas alustanud pingete kruvimist, käik Hiiumaale ehk lähemale ettearvamatule idanaabrile, tõi talle taas need mälestused meelde. Laest rippuv heledatest krohvitükkidest habras ja õrn kera ongi tema varjend. Põrandalt tõusev valgus joonistab sellest lakke lendavate lindude varje. Eriti põnev on selle kujutist vaadata seinapeeglist. Aga see pole ainus varjend elektrijaamas – okastraadist ja naeltest punutud sõsartaies on veelgi hapram ja sellevõrra ka valjem.
Kolmandal korrusel on üks täiesti pime toake, millesse astudes tasub lasta silmadel harjuda, et seejärel näha seina tehtud augukesest tekkinud hoovi ja elektrijaama korstna varjunegatiivi põrandal, seinal ja kogu ruumis. See Helle Kvamme töö mõjus müstiliselt. Kalli Sein rääkis, et avastasid selle füüsikaseadusliku valgusemängu ühes B7 ühisprojektis. Tahtes ruumi, mida nad kujundasid, valgemaks muuta, tulid täppidest koosneva kardina kaudu tuppa hoopis negatiivpildid õues olevast.
Esimese korruse madalamas tiivas on EllenNa projekt ajalehtedest, mis tiibade sahinal lendavad lae alla, huvitavad on Tubala Anagama grupi tööd, suurejooneline ja vaimustav Bornholmi kunstniku Lene Degetti valgusinstallatsioon. Näitust tasub igal juhul minna vaatama, sest iga töö on omamoodi tähelepanuväärne.
Rügeni kunstniku EllenNa (Ellen Kock) koostatud fotonäitus jutustab loo tänavusest ja eelmiste aastate projektidest. On ju käesolev B7 kunstnike näitus juba neljas. Alguse said need 2011. aastal Rügenil, seejärel saadi 2012. aastal kokku Gotlandil, mullu Ahvenamaal ja nüüd Hiiumaal.
Kristel Algvere
