Kärdla elektrijaama ajaloost

Aasta algul müüs Eesti Energia Kärdla elektrijaama hoone erakätesse. Augustis möödus 68 aastat päevast, mil iseseisva Kärdla elektrijaama juhataja võttis ametisse esimesed töölised. Olen ka märganud, et mõnes ülevaates elektrijaama kohta on jäänud kajastamata selle projekteerimise ja ehitamise olulised faktid. Tegelikult ehitati elektrijaam kolmes etapis ning masinasaalid koos agregaatidega projekteerisid eri inimesed eri aegadel. Seega annan lühiülevaate, kuidas valmis Hiiumaa jaoks kunagi nii elutähtis elektrijaam.
Peahoone ja masinasaal nr 1
Uue elektrijaama esimene projekt valmis 1958 ja selle tegid Eesti Kommunaalenergia insenerid. Projekti autoriks oli H. Hellam ja selles arvestati olemasoleva masinasaaliga nr 1, mis oli varem ehitatud lokomobiili jaoks.
1959. jaanuaris anti Kärdla elektrijaam ja -liinid üle Eesti Põllumajanduselektrile ja nimetati Kärdla võrgu­rajooniks. Eesti Põllu­majandusprojekti poolt muudeti jaotusseadme asukohta, see paigutati jõe kaldale, mis võimaldas seda edaspidi laiendada.
Projekti täiendati veebruaris 1961 – diislikütuseladu tuli paigutada maa alla. Põhjenduseks vajadus kaitsta jaama vaenlase rünnaku korral.
Uus peahoone rajati
Vabaduse tänavale. Hoone parempoolse osa kaks ülemist korrust olid diislikütuse ja mootoriõli hoidmiseks ja puhastamiseks. Esimesele korrusele paigutati olme­ruumid ja katlamaja. Hoone vasakpoolne osa, kuhu pääseb masinasaalist, on kahekorruseline ja eraldatud parempoolsest tuletõkke­seinaga. Tänava poolt vaadates on mõlemal hooneosal eraldi sissekäik. Esimesele korrusele paigutati vanema elektrijaama juhtimiskilbid, samuti uue jaama omatarbe­kilbid, akuderuum ja veepumbad, teisele korrusele paigutati uue elektrijaama agregaatide juhtimiskilbid. Sinna saab mööda raudtreppi masinasaalist ja ka vasakust fassaadiuksest. Hiljem tegime ukseava koridori seina, et lihtsamini pääseda ülemisse kilbiruumi ja teisele-kolmandale korrusele. Lisaks ehitati jõkke pais veehoidla diislitele jahutusvee kogumiseks.
Kui ma aprillis 1961 tulin Hiiumaale Kärdla võrgu­rajooni ülemaks, oli alustatud peahoone esimese korruse aknaavade ladumist, kuid tööd seisid, kuna hoonet ehitanud Keila ehitajad loobusid objektist. Ehitus­töödega jätkas Hiiumaa Ehitus­remontkontor, töödejuhatajaks oli Albert Kuusalu.
Jaama peainseneriks oli Frits Liibert. Vanas masina­saalis töötasid tollal kaks Škoda diiselagregaati ja vana “Revolutsija”, mis toodi Tahkuna maaalusest patareist.
Uus hoone valmis 1962. sügisel. Detsembri lõpu­päevadel olid kaks agregaati “Revolutsija” monteeritud ja pandi tööle. Omaalgatuslikult muutsime agregaatide heitgaaside eemaldamise skeemi. Suunasime gaasid maasse paigutatud kolmekuupmeetrisesse kütuse­tsisterni ja sealt suurde korstnasse. Sellega vähendasime oluliselt õhureostust jaama ümbruses, samuti masinate müra. Vajalikud 12meetrised torud tõin ise Maardust veoauto GAZ 51 palgiveojärelkäruga, sest meie autojuhid ei tahtnud nii pika koormaga läbi Tallinna sõita.
1962–1963 monteerisid jaama mootorite tehnoloogilisi süsteeme Tallinna Ehitusmontaaži töötajad ning meie lukksepad Kalev Põllu ja Verner Juhe. Jaotusseadme monteerimist juhtis Meeliks Julge. Kolmas “Revolutsija” toodi 1963. suvel ja pandi tööle novembris 1963.
Tekkis ka tõsine probleem. Esimese kahe “Revolutsija” saabumisel saarele selgus, et 1959. aastal vist unustati tellida juhtimiskilbid ja need tuli hankida täiendavalt. Lõplikult selgus see alles 1962. kevadel. Kilpide joonised meil olid, kuid vabariigis valmistajat ei leidunud. Kuna Põllumajanduselektri juhtkond soovis, et kaks agre­gaati oleks kindlasti tööle pandud 1962. aasta lõpuks, informeerisin olukorrast Tallinna peakontorit. Seal olid inimesed paanikas, sest oli teada, et 1963. alguses liidetakse Põllumajanduselekter Eesti Energiaga ja neid koondatakse. Meeleolu oli nii rusuv, et üks juhtivtöötaja poos ennast hiljem kontorihoone pööningul üles. Seega soovitati mul endal olukord lahendada ja tuli tegutseda.
Sain teada, et kilpe valmistatakse Minski elektrotehnikatehases. Seal töötas tuttav insener, saatsin talle kirja ja ta lubas meid aidata. Juunis 1962 sõitsin rongiga Minski, kaasas kilpide joonised. Tehase peainseneri asetäitja oli nõus neid meile valmistama, aga oli üks tingimus, et see töö lülitatakse tehase aastaplaani. Paraku sai muudatusi aastaplaanis teha ainult plaanikomitee Moskvas, millele tehas allus. Soovitati mul sõita sinna. Palusin teha joonistest tehasele koopiad ja samal õhtul sõitsin kiirrongiga Moskvasse. Järgmisel päeval läksin plaanikomiteesse. Hoone oli väga suur, avara fuajeega, uksel kahe miilitsaga kontroll­post. Teatasin neile oma nime, kust ma tulen, kuhu ja milleks lähen. Dokumente ei küsitud. Leidsin ka energeetika peavalitsuse korruse ja sekretäri kabineti. Seal juba istusid ja ootasid vastuvõttu kaks meest. Sekretär, keskealine naisterahvas, kuulas mind tähelepanelikult ja ütles, et hetkel toimub nõupidamine. Lubas, et kui tekib vaheaeg, siis räägib peavalitsuse juhatajale minu asjast. Mõne aja möödudes sisenes sekretär nõupidamiseruumi, tuli tagasi ja ütles, et mind kutsutakse.

Astusin uksest sisse. Suures ruumis, pika laua ümber, seisid ja vestlesid mehed. Laua kaugemas otsas istus juhataja, kes palus rääkida, milles probleem. Rääkisin meie elektrijaamast, kokkuleppest Minski tehasega ja nende soovist. Küsiti ka Hiiu saare elu-olu kohta. Tundus, et Eesti suhtes oldi positiivselt meelestatud. Vestlus kestis kümmekond minutit. Lõpuks ütles juhataja sekretärile, kes seisis ukse juures, et ta vormistaks paberid Minski tehase jaoks. Sain sekretärilt vajaliku dokumendi, ühtlasi ütles ta, et ma ei pea enam Minskisse sõitma ja tehasest võetakse minuga ise ühendust. Samal õhtul sõitsin rongiga Tallinna.

Nädala pärast tuli Minskist telegramm, et meie tellimus on võetud töösse, juuli lõpus teatas Haapsalu raudteejaam, et võrgurajoonile on saabunud kaup Minskist. Need olid meie kilbid ja nii lõppes minu komandeering kahte pealinna.
Aprillis 1963 liideti Kärdla võrgurajoon Eesti Energia, Saarte Elektrivõrkudega ja nimetati Hiiumaa võrgurajooniks. Ettevõtte peakontor asus Saaremaal ja direktor oli Erich Tamm. 1963 suvel anti võrgurajooni koosseisu Vormsi saare elektrijaam ja elektrivõrk.
Masinasaal nr 2
Hiiumaa elektrifitseerimine käis kiires tempos ja üsna pea sai selgeks, et elektrijaama võimsust tuleb suurendada. Elektriliine ja alajaamu ehitas kaks meie brigaadi, mida juhtisid 1963 võrgurajooni tööle tulnud Heino Reidla ja Mati Rüütle. Sisemisi installatsioonitöid saarel tegid kaks meie brigaadi ja majandite elektrikud. Kokku töötas võrgurajoonis tollal 52 inimest.
Võimsuse suurendamise vajadusest teadis ka direktor Tamm. Juba 1965 talvel teatas ta, et kuna 35kV kaabel Saaremaalt niipea Hiiumaale ei tule, on plaanis siia anda kaks Sindis demonteeritavat Škoda diiselagregaati võimsusega à 250kw. Kevadel tuli Tamm Kärdlasse, et kohapeal vaadata, kuhu need paigutada saab. Tal oli juba ka oma plaan – soovitas Škodad monteerida jaama hoovi, jõe kaldale, ehitada agregaatide ümber puitsõrestik ja katta see presendiga. Muid võimalusi ei pakkunudki. Meie, mina ja peainsener Frits Liibert seda varianti ei toetanud, sest nägime ette, et tekiks hulk probleeme masinate hooldamise ja remondiga, eriti talvel. Tegu oli ajutise ja ebakindla lahendusega.
Direktor sõitis tagasi Saaremaale ja lubas mõelda, mida veel saab teha. Mõtlesime ka meie ja tekkis mõte ehitada oma jõududega uus masinasaal nr 2. Kaalusime meie kollektiivi võimalusi ja oskusi ning olime kindlad, et tuleme toime. 1965 suvel tahtsime lõpetada uue garaaži Vabaduse tn 1 ja jalgrattahoidla ehituse. Mõtlesime seejärel suunata ehitajad uue masinasaali ehitusele. Arvestasime ka remontkontori abiga. Ka olid meil kogemused lihtsamate hoonete projekteerimisel. Näiteks kolme uksega garaaži ja jalgrataste hoidla joonised tegin ma ise.
Helistasin Tammele ja rääkisin meie plaanist, mainisin ka, et masinasaali projektjoonised teen ise ja eeskujuks oleks masinasaal nr 1. Palusin temalt toetust ja kaitset kontrollide eest. Direktor lubas toetust tingimusel, et masinasaal ei kuku kokku lähima kümne aasta jooksul. Lubas anda ka raha ja meie andsime kümneaastase garantii.
Nüüd saime rahulikult hoone ehitust planeerida. Kõik jäi meie vastutada, aga vastutuse suurust ma ei tajunud. Sellise toetusega riskeeris peale minu ka Tamm ise, sest ametlikku projekti ju polnud, kuid sellest lihtsalt ei räägitud. Kuna Tammel oli Tallinnas suur autoriteet, lubati tal teha kõik, mis vaja, et saartel oleks elektrivarustus.
Uue masinasaali jooniste tegemisel määras hoone laiuse katuslae koorikpaneelide pikkus. Eesti Energia varustusosakonna juhtivtöötaja, kelle vanemad elasid Kärdlas, lubas 12meetrised paneelid oma masinatega korraga kohale tuua ja müüridele tõsta. Saali pikkuse arvestasime nelja Škoda jaoks. Joonised kooskõlastasin Liibertiga ja masinasaali nr 2 ehitusega alustasime 1965 suvel. Kõigepealt vedasime kruusa, et tõsta hoone põrand esimese masinasaaliga samale kõrgusele, oli ju hoone asukoht märgatava kallakuga. Täitsime kruusaga ka jõekaldad ja kindlustasime need paekividega. Hiljem ehitasime üle jõe tugeva raudbetoonsilla, sest suur osa elektrijaama krundist oli jõe teisel kaldal.
1965 sügis alustati hoone vundamendi valamist, 1966 kevadel seinte ladumist. Erilist tähelepanu pöörati tugipostidele, sest nendele tuli monteerida sildkraana rööpad. Tugipostide sisse pandi raudsarrused. Üleval ühendati need valatud raudbetoonvööga, mis kulges piki müüri ja tugevdas hoonet. Selline vöö kaitses hoonet võimalike vibratsioonide eest, mis töötavate mootorite puhul olid loomulikud. Masinasaali kütmiseks suunasime sinna ventilaatoriga sooja õhu, mis tekkis diislite töötamisel esimeses masinasaalis. Selleks ehitasime väikese ruumi, mille kaudu ühendasime toruga mõlemad saalid. Üldehitust korraldas elektrijaama tehnik Rein Teimann.
Masinasaali nr 2 hoone valmis 1967. Paigaldasime Sindist toodud Škodad ning tehnoloogilise torustiku ja elektriskeemide projektid tegid Eesti Energia projekteerijad. Agregaatide montaaži juhtisid Frits Liibert ja Bernhard Saue. Škodade juhtkilbid monteerisid Eesti Energia ja meie mehed. Võrgurajooni kollektiiv toetas aktiivselt uue masinasaali ehitamist. Vajadusel läksid ka elektrikud ehitajatele appi. Edaspidine masinasaali ekspluatatsioon näitas, et see seisis kindlalt paigas ja seisab ka praegu.
Masinasaal nr 3
Elektritarbimine saarel aina kasvas ja kaabelühenduse puudumine Saaremaaga tingis jälle vajaduse elektrijaama laiendada. Nüüd muretsesid juba ka Eesti Energia ja Saarte Elektrivõrgud juhtkonnad. Seekord tuli juba nende poolt otsus ehitada elektrijaama kolmas masinasaal ja paigaldada sinna kaks suuremat diiselagregaati, mis valmistati Harkovis. Niisuguseid kasutati laevadel ja ka raketibaasides. Mootorid olid keerulised, kahe väntvõlliga 7D100M, võimsusega 1500 hobujõudu. Nende montaaži, hooldamise ja remondi lubasid teha EE Energoremondi töötajad.
Hoone ja seadmete projekteerimine anti inseneridele Moskvast. Hiljem selgus, et nende projekteeritud masinasaal oli meie ehitatud masinasaali nr 2 sarnane. Suure töö tegid ära ka Eesti Energia projekteerijad. Hoone ehitasid meie mehed. 1971 oktoobris monteeriti sinna esimene 1000 kilovatine agregaat 7D100M, teine monteeriti 1973 veebruaris.
Aeg läks edasi ning 1974 juunis paigaldati 35kilovatine kaabel Saaremaalt Hiiumaale ja 1975 jäi elektrijaam reservi.
Kolmanda masinasaali projekti ma ei näinud, kuna 1 juunil 1969 lahkusin Hiiumaa võrgurajoonist ja asusin tööle Rahu Eest kolhoosi peainsenerina. Jaama ülemaks jäi Frits Liibert. Võrgurajoonis oli tollal 53 töötajat, neist 8 Vormsi diiselelektrijaamas. Selleks ajaks oli Kärdla elektrijaamas 8 diiselagregaati koguvõimsusega 2430 kilovatti. Vormsil oli 4 agregaati koguvõimsusega 245 kilovatti.

Rihard Mihelson
1961–1969 Hiiumaa võrgurajooni ülem