Buss sõitis aina üles ja ülespoole, akende taga saatjaks justkui taigamännik, mille all vaid harvu pisilehiseid põõsaid-puhmaid. Või siis sellinegi loodus võib olla Aafrikas! Täpsemini küll Kanaaridel Tenerifel.
Jõudsime Teide vulkaanilisele platoole, mis kõrgub umbes 2200 meetrit üle merepinna. Nii kõrgel on sademeid vähe, sestap männimets kadus ja loodus nägi siin välja kui all poolkõrbelisel rannikualal. Kuid ei, nii taimestik kui selle kivine ümbrus olid sootuks isemoodi.
Erko tõttas kohe matkarajale, ehkki mu meelest oleks kõik vaated vabalt kätte saanud ka siledal maanteel patseerides. Radade kergkruus uhas pidevalt jala ja sandaali vahele, hõõrudes sokid ruttu puruks.
Päike lõõmas siin kõrgel erakordselt eredalt. Muidu oli vulkaaniline maastik aga huvitav, erakordne, isegi kütkestav oma iselaadses karmuses. Kaugvaated nagu Marsi pinnal või Edela-USAs. Siin-seal punased kulunud järsakud, taamal teravaid kaljukoonuseid ja too kuulus “raukar” – 30 meetrit või enamgi kõrge loppis kivisammas.
Teide 3700 meetrit üle merepinnast küündiva koonuse tipus valendas lumeriismeid. Paiguti paistis mustjaid vanu murenenud laavavoolu viirge, teisal roostepruuni karva teravnurkseid räbuvälju. Isegi vaserohelisi paljandeid oli, aga ka helebeeže viirge ning terve “luite” mägi. Kivimitest jagus ülikergeid urbseid pimsskive, mis arvatavasti ujuks vabalt vee peal. Lisaks mustjaid silekive, mis meenutavad klaasi ja tükati sätendasid päikses roheliselt, siniselt, kassikuldselt…
Ja siis taimestik. Tulime siia täiesti ettevalmistamata. Erko siiski ostis raamatu, kust mõne inglisekeelse nime teada saime.
Valdavalt kasvavad ses vulkaanilises poolkõrbes väga jämedavõrselised tenerife luudpõõsad (Cytisus supranubius). Lisaks ülikribulehtedega pihkane sasilehik (Adenocarpus viscosus). Teised taimed jäid meile tundmatuks. Näiteks sinihallide lehtedega korvõielised põõsakesed ja kes kõik. Siinne tähelepanuväärseim taim aga on kanaari ussikeel (Echium wildpretii). Vanad kuivanud õievarred seisid õieli, paistis uusi hõbelehiseid mütakaid. Õitsemiseks oli sel 24. märtsikuu päeval aeg kahjuks veel liigvarane.
Tugev päiksekiirgus ja tuul tegid peast pisut segaseks. Oeh, hea oli külastuskeskuses üksiku istutatud nulu vilusse saada. Imelikult väikseokkane oli see. Mis liik, ei tea.
Pealelõunal tuli buss, mis viis meid saare põhjaküljele. Algul ikka saatjaks see vulkaaniline maastik. Üht orgu täitis pruunide kivikänkrate väli, mis meenutas nagu lohakalt küntud põldu või lihtsalt laialiloobitud savimulda.
Kogu keskplatoo on kaljude sõõrist ümbritsetud – on see hiiglaslik kaldeera? Pruunikänkrased laavavoolud tekitasid tükati segipaisatud karjääri mulje. Siis tuli roheka kruusaga “luite” kõrb, seas kaljukärakaid ja taimetutte. Taustal kõrgumas kihilise kaldeera serv. Vaatevälja lisandus paar tuhamäekoonust. Tjah, väga huvitav ja omamoodi ilus maastik on see. Samas, millise põrguliku vägivalla läbi sündinud!
Jõudsime männimetsade ülemise leviku piirini. Puude ladvad olid siin aga puha kuivanud. Ju põua tagajärg? Allpool hakkas paistma elusloodust kosutav pilvepiir.
