Buss sõitis mööda Anaga poolsaare selgroogu, ajuti otse harja peal. Kogu maantee kujutas endast üht lõputut vingerdamist, sekka üksikud kitsad möödapääsukohad vastutulevatele autodele.
Alla kukkusid järsakud, teisal üles küünitavaid kaljunõlvu.
Veel võisime silmitseda lopsakat liigirikast metsa, mille põues vilksatas vägevaid sirmjalalehti. Koht nimega Bailadero asub ikka samasugusel teraval mäeharjal. Õieti polnud siin midagi. Vaid paar maja, kaks draakonipuud ja üks rahulikult lösutav lontmokkadega koer. Põhja pool sügavikus valendas Taganana majadekobar. Justkui Eesti nimena tundus see. Lõuna poole vajus alla samasugune järsk nõlv. Vaated võinuks olla suisa peadpööritavad, ent tohutu hägu ei lasknud väga kaugele näha.
Asusime mööda silmusklevat asfalti lõunanõlva pidi laskuma. Lõiguti kulges tee rõhtsalt, olles kahelt poolt palistatud igihalja vohava metsaga. Palju jagus siin türnpuid (Rhamnus glandulosa). Puude vilus kaljudel roomles risoomkäppadega kanaari jänesjalgu, rippus alla tore põõsapahmakas, oranžikad kellukad küljes õitsemas. Tegemist on kellukaliste sugukonda kuuluva liaaniga Canarina canariensis, kel eestikeelne nimi puudub. Tema oli justkui ilus hüvastijätt Tenerife niiskete metsadega. Sest edasi laskudes hakkas ümbrus kiiresti muutuma. Laialehised loorberid ja türnpuud asendusid valges õies puiseerikate ning kollases liblikõies põõsastega. Ilmusid sukulentsed harkoksised kleiniad, valges õies põõsasussikeel ja teised juba kuivemale vööndile viitavad tegelased. Siiski poolkõrbest oli asi veel kaugel. Näed, puispiimohakad kollendasid oma lõhnavaid korvõisikuid, sasisest kitsemurakakaosest küünitasid välja kilpjalalehed.
Tegime bussipeatuses aega parajaks. Kõrvu paitas mesilaste sumin ja linnuvidin, õhustik oli soe ja rahulik, justkui Eesti suvi siin sel
28. märtsi päeval. Ainult see tohutu hägu…
Liinibuss viis meid alla rannikule. Ikka kaljudel kulgeval teel siksakitades ja vänderdades ning pimedates kurvides ennetavalt pasundades.
San Andres on kuurortasula pealinna Santa Cruzi lähistel. Majadekobarast leiab üha baare ja restorane, õnneks üks toimiv toidupood oli siiski lahti kah.
Kõrval Teresitase rannal tervitas kodune helekollakas liiv. Tegelikult on kogu see liiv üle mere Saharast kohale veetud. Kohe ranna lõpus võtavad järje taas üle kohalikule loodusele omased järsult mere poole laskuvad süngelt tumedad basaltkaljud. Oli küll mõõn, ent siiski ei hakanud me mööda neid kaljusid neeme taga peituvale Playa de Gaviotale (Kajakaranda) trügima. Pealegi on kajakad siinmail ju päris õudsed. Meenutada vaid neid öid Gomera randadel, kus hirmus rägin-rögin ja prigin üldse magada ei lasknud. Pidasin neid häälitsejaid algul nahkhiirteks (miks küll?) ja alles hiljem saime kohalikult Eesti neiult teada, et süüdi ses haiglases lärmis on hoopis kajakad.
Nõnda jäime Teresitase randa. Tore liivarand oma istutatud kookospalmide ning Kariibi kandist pärit tatraliste sugukonda kuuluvate hariliku merikobariku (Coccoloba uvifera) põõsaspuudega. Viimased näevad välja justkui veidrad parukapuud. Ümarad lehed on aga igihaljad lahmakad ning tüvedel tekib koore irdumisel ilus heletähniline muster nagu plaatanil või raudpuul.
Telgi sättisime võimsa tihedalehise viigipuu alla. Üks seltskond oli seal juba ees. Teise viigipuu all lisandus veel üks telk ning sakslaste automajad. Kontrast nende istutatud võõrpuude ja kõrval nõlval leiduva kidura kohaliku looduse vahel oli silmapaistev. Seal kaljudel kasvasid juba tuttavad poolkõrbetegelased, nagu roheraagudega Plocama pendula põõsad, puisoblikad, kleiniad, põõsas- ja sammaspiimalilled. Hõreda rohustu seas paistsid ilusad roosakate vilikondadega hiidhirsipuhmad. Seevastu mingi teise kõrrelise mustjad-nõeljad viljad haakisid läbi jalutades jalamaid sokkidesse-pükstesse nagu siili okkad.
Pinnas oli siin tuhkkuiv, õhus seletamatu kuiva sooja õhu lõhn. Ja just alles olime viibinud uduvettivates mägimetsades! Nood udud seal üleval tekitasid pidevalt kuidagi sügisest meeleolu. Nüüd siin see tunne taandus lõplikult ja oli päris hea end suvest leida. Ennist näitas linnas kraad suisa +25. Suvi märtsis Kanaaridel. Sellal, kui kodus lumi ikka veel ei tahtnud kusagile kaduda.
