Tunnid seal Santa Cruzi endisel prügimäel muudkui kulusid. Mida kõike siin toredas palmeetumis leida võis!
Palmidest sai eelmises loos juba juttu tehtud ja ega kaugeltki kõike seal kasvavaid ole võimalik üles lugeda. Samamoodi igasugu Vaikse ookeani troopiliste saarte puid-põõsaid. Oli seal raudmürti ja vaiguseemnikut, leidus eksoote suisa Amazonase vihmametsadest. Ning ikka üha palmid, palmid, palmid…
Lõuna-Ameerika palmidest sai küllastunult juba peatumata mööda kablutatud, aga Carypha umbraculifera tuleb siiski ära nimetada. Sel Kagu-Indiast ja Tseilonilt pärit palmil kasvavad sõrmjagused lehed lausa hiiglaslikult 7 meetrit kõrgeks. On vast kolakas!
Üldises lopsakuses eristus baobab ehk ahvileivapuu (Adansonia digitata). Mereäärsel künkal helendav silehall tüvi on Ida-Aafrika savannimetsades kasvavate põlishiidudega võrreldes veel tagasihoidlik. Kodumaal võib ahvileivapuude tüveläbimõõt küündida suisa 10 meetrini. Raagus okstel lipendas mõni väsinud leht. Maas vedeles plüüsjalt pehme kattega vilju, mille sees aga vaid kiud ja seemned. No mis leiba sest saab?
Uus-Guinea vihmametsadele iseloomulik leivapuu (Artocarpus camansii) kasvatab kuni kahe jala pikkuseid hõlmiseid lehelahmakaid, viljad võivat kasvada aga kuni kuuekiloseks. Siin leidsime maast vaid kuni neljatollise läbimõõduga pruuni oganahaga kaetud vilju. Selle liigi puhul süüakse viljas leiduvaid seemneid nagu kastaneid.
Omapärased on pandanused. Siin oli esindatud Paapua Uus-Guinea rannametsade asukas Pandanus baptisti. Õigupoolest pole see nagu ei puu ega põõsas, pigem täiesti omaette moodustis: üleval kimpudena tääkjaid lehti, allpool vartest lähtuvad õhujuured, mis maasse tungides moodustavad karkude-harkide rägastiku. Ühe teise pandanuseliigi all lebas hiiglaslikke kollaseid maisiterasid meenutavaid seemneid.
Vahelduseks pakkus silmailu Crinum asiaticum, kelle 2 meetriste mõõklehelatakate vahel lõhnasid valged õied. Ent kohe tuli midagi täitsa iselaadset. Nimelt kraakenipuu (Didieria trollii), Lõuna-Madagaskari poolkuivade põõsastike asukas, kes näib pärinevat justkui teiselt planeedilt. Kümne jala kõrguseni tõuseb peeni ogatüügastikke, osa maona väänlevas poosis. Sama kummalised olid aspariliste sugukonda kuuluva vai-havisaba (Sansevieria stuckyi) 5–6 jala kõrgused rohelised torujad tüükad.
Nendega võrreldes nägi loorberiliste seltsi kuuluv Hernandia nymphaeifolia õige traditsiooniline välja. Siiski piisavalt omamoodi on ta, hakates mulle väga meeldima. Sellise puu tahaks küll aeda istutada! Paraku pole mul troopilist aeda kuskilt võtta. Hernandia on Kagu-Aasia ranniku vihmametsade asukas. Hernandialiste sugukond on õige vana, pärinedes kümnete miljonite aastate taguse iidse lõunamandri Gondvana loorberimetsadest. Hernandia pikliksüdajate lehtede roots ei kinnitu mitte serva, vaid lehe alumisele küljele. Toredad on ka viljad: võis näha mahapudenenud roosasid “hiina laternaid”, millel igaühel sees üksik must seeme.
Kuivas Tenerife rannikuvööndis mõjub lausa priiskavalt palmeetumit ilmestav tiik. Selle servas vohab manglipuu (Rizophora), kes ajab okstest üha aina juuri vette ja maasse. Muide, oma mangroovid kasvasid kunagi enne jääaega ka Euroopa rannikuil.
Otse keset tiigivett kerkisid veidrad taimmoodustised. Täitsa justkui banaani moodi teised, ent tegu hoopis võhaliste sugukonda kuuluva Typhonodendrum lindeyanum’iga. Tema kodumaa asub India ookeani saartel Madagaskaril, Mauritiusel ja Komooridel.
Tiigi kaldal paelus pilku viigipuu (Ficus sycomorus ‘Sakalavarius’), kel suisa otse tüvele klammerdumas hulk rohelisi “sibulaid”.
Üks osa palmeetumist on süvistatud maasse, ülal kaitseks võrgud-kangad. Siin kasvavad nähtavasti kõige õrnemad ja otsest päikest pelgavad troopilised džungliasukad. Leidus siin Amazonase vihmametsa puid, Borneolt lopsak-sulglehist Arenga undulifolia nimelist palmi, erinevaid bromeeliaid, ühel veesilm lehekodarikus läiklemas. Kuid muidugi ei hakka neid kõiki siin üksipulgi üles lugema.
Kõige lõppu nimetan veel vaid ühe puu, meile kõigile viljade kaudu nii hästi tuttava kakaopuu (Theobroma cacao). Kuigi siin palmeetumis elutseb igasuguseid, suisa ekvatoriaalse vöötme puid, olid sellel Kesk- ja Lõuna-Ameerika asukal külmakahjustused! Puuke on vaid 2 meetri kõrgune ning silmasime tal varasemaid tagasilõikeid ja ka oksad olid üsna raagunud. Kuskilt on meeles, et kakaopuu kahjustub juba siis, kui temperatuur langeb kümne plusskraadi juurde. Nii et ikka kole õrnuke on see maitsvat kakaod ja
šokolaadi andev puu tõesti.
