Kõige lihtsam ja harjumuspärasem oleks seda lugu alustada nii: iga Euroopa Liidu eelarvesse makstud euro eest on Eesti Vabariik vastu saanud kolm-neli eurot.
Ja mis Hiiu Lehe lugejate jaoks eriti oluline – 45,6 miljonit eurot sellest rahast on jõudnud Hiiumaale. Iga Hiiumaa elaniku kohta on viimase 20 aasta vältel rahandusministeeriumi euroraha laekunud 4678 eurot. See 4678 eurot on tõesti suur number, sest iga Saaremaa elaniku kohta on Brüsselist raha tulnud ainult 3741 eurot.
Eurorahast rääkides on kahjuks ära unustatud, et palju rohkem on Eesti arengut kiirendanud ja hiidlaste elujärge parandanud need võimalused, mida Euroopa Liit on meile pakkunud.
Vanematele lugejatele meeldetuletuseks ning noorematele infoks peab ära kirjutama mõned olulised faktid: 1. mail 2004 said Euroopa Liidu liikmeks kaheksa endist „sotsialismimaad“ – Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Slovakkia, Ungari ja Sloveenia – ning kaks väikest saareriiki: Malta ja Küpros. (2007. aastal liitusid veel Bulgaaria ja Rumeenia, 2013 Horvaatia.)
13. septembril 2003 toetas rahvahääletusel Eesti liitumist Euroopa Liiduga 66,8% hääletanutest ning valimisaktiivsus oli 64%. Toona räägiti peamiselt ühinemise majanduslikest mõjudest. Pooldajad ootasid Euroopa Liidult suurt toetusraha ning soodsamat ettevõtluskeskkonda ühisturul. Vastased kartsid, et euroloodis tõusevad hinnad ning langeb nende elatustase.
Kuidas on nende 20 aastaga tegelikult läinud? Kahjuks on need aastad olnud liigagi sündmusterohked. 2008. aastal puhkes ülemaailmne majanduskriis, 2015. aastal Euroopa rändekriis, 2016. aastal otsustas euroliidust lahkuda Ühendkuningriik, järgnesid Covidi-pandeemia ning sõda Ukrainas.
Pandeemia ajal järgnesid esimesele ehmatusele vaktsiinide ühishanked, mis päästsid tuhandete eurooplaste elusid.
Aga nagu näitavad avaliku arvamuse küsitlused, on ka kõige raskematel kriisiaegadel eestlaste toetus Euroopa Liidu liikmelisusele püsinud kõrgemal kui rahvahääletuse aegne number 66,8%. See näitab, et Euroopa Liit on vastanud meie inimeste ootustele.
Miks? Kui eelnev loetelu koosnes kriisidest, siis saab selle kõrvale panna ka rea edusamme. 2007. aastal ühines Eesti Schengeni viisaruumiga, mis tõi piiranguteta liikumisvõimaluse Euroopas. Kui reede õhtul silduvad Tallinna sadamas Helsingist tulnud laevad 1000–2000 inimesega pardal, siis tähendaks täiemahuline passikontroll, et viimastel nädalalõpuks koju naasvatel „kalevipoegadel“ kuluks laevast väljumiseks kaks-kolm tundi.
- aastal võeti Eestis käibele euro, mis lihtsustas meie inimeste ja eriti ettevõtete tegutsemist mujal Euroopas. Pragmaatilised eestlased võtsid ühisraha vastu ootusi kiiresti omaks ega jäänud taga igatsema märksa ilusama kujundusega kroone.
Kriisid on Euroopa Liitu tugevdanud. Pandeemia ajal järgnesid esimesele ehmatusele vaktsiinide ühishanked, mis päästsid tuhandete eurooplaste elusid.
Kiirkorras käivitus Ukraina liitumisprotsess Euroopa Liiduga, mis annab ukrainlastele tulevikus võimaluse vaesusest ja Venemaa mõju alt väljarabelemiseks.
Ukraina sõja puhkedes majutas Euroopa Liit külalislahkelt ära üle 6 miljoni sõjapõgeniku ning on oma rahalise toetusega (viimati summas 50 miljardit eurot) aidanud sõdival Ukraina riigil püsti püsida. Kiirkorras käivitus Ukraina liitumisprotsess Euroopa Liiduga, mis annab ukrainlastele tulevikus võimaluse vaesusest ja Venemaa mõju alt väljarabelemiseks.
Erinevalt euroobjektidest ei saa konkreetselt näidata seda, kuidas Euroopa Liidu liikmelisus on pakkunud meie firmadele võimaluse müüa oma tooteid ja teenuseid vabalt 450 miljoni elanikuga maailma kõige rikkamate tarbijatega ühisturul. Meie inimestele on liikmesus andnud piiranguteta õppimis- ja töötamisvõimaluse ELis.
Just need vabadused koosmõjus Eesti riigi õigete otsustega on kasvatanud meie jõukust. Võib küll kokku lugeda, kui palju euroraha on maakonnad saanud, aga jõukuse kasvust tulenevat kasu tunneb Eesti ühtlaselt. Lihtne näide – kui riigieelarvesse laekub rohkem raha, siis tõusevad pensionid kiiremini Kõpust Obinitsani. Ja kui Eesti riik on rikkam, siis saame me ka rohkem raha panustada oma riigikaitsesse.
Tulevikku vaadates on aga selge, et kui Euroopa Liiduga ühineb Ukraina, hakkab euroraha Eesti asemel sinna voolama.
Keskmine palk oli Hiiumaal 20 aastat tagasi 380 eurot, nüüd 1476 eurot. Keskmine pension oli 139 eurot, nüüd on 774 eurot. Muidugi on tõusnud ka hinnad, aga meie ostujõud on kasvanud palju rohkem.
Küsitlesin hiljuti äsjailmunud raamatu „Minu Eesti, minu Euroopa“ jaoks Kersti Kaljulaidi. Meie ekspresident ütles otse: „Me näeme ennast ikka vaesena, saajana, kuigi tegelikult on Eesti rikas riik. Oleks aeg sellega leppida.“
Eesti elatustase on järgi võtnud Ungarile, Tšehhile ja Poolale, mis olid meist veel 20 aastat tagasi kaugel ees. Tulevikku vaadates on aga selge, et kui Euroopa Liiduga ühineb Ukraina, hakkab euroraha Eesti asemel sinna voolama.
Mina selle üle küll ei kurvasta. Vastupidi, mulle meeldib elada nii rikkas riigis, mis abi ei oota, vaid pakub. Kui meie saime euroliidu abil rikkaks, siis on loomulik, et tulevikus aitame järele teisi riike.
Need võimalused ja vabadused, mida me senini oleme nautinud, jäävad ju Eestile ja hiidlastele alles.
