Võrreldes 1803. aastal asustatud Tartu botaanikaaiaga on Tallinna botaanikaaed veel võrdlemisi noor. Ent ka 60 aastat on siiski juba päris tubli iga. Nõnda tubli, et aastapäeva puhul üks korralik pidu maha pidada. Juhtus see 16. juunil ja kutsutuid jagus päris palju.
Peo avamiseks valiti vastvalminud mägiaed, mis vana, oma aja ära elanud alpinaariumi asemele kerkinud. Eks uus ole veel võrdlemisi lage ja paljas, mistap Ülle Grišakovi projekti järgi Lasnamäe lademe paekivist ehitatud uus mägiaed näeb seal laia pöögipuu ja nurkliku uue tiigi vahel välja veel kontrastselt korrapärane ja arhitektuurne. Eemalt meenutab pisut suisa sumerite tsikuraati ehk astmikpüramiidi. Võtab natuke aega, mil mägiaia perenaise Krista Kirotari plaanitud ja istutatud alpiinsed, mägimetsade, arktiliste alade ja rohtlate taimed sealseid vorme pehmendama hakkavad. Kuid juba praegu on mägiaed mõnus olemise koht. Üles-alla turnimise sekka pakuvad terrassidel häid istumise ja taimede-vaatlemise võimalusi arvukad lehisepuust istumispaigad. Tõsi, tuulise ilma tõttu polnud peo avamise koht ehk parim, arvestades arvukaid kividele klirinal puruks puhutud vahuveiniklaase. Kuid loodetavasti toovad need killud ohtralt õnne.
Kõnesid palju ei peetud. Tiigi teiselt kaldalt kõneles alustuseks Tallinna abilinnapea Vladimir Svet. Rääkis loodusega koos tegutsemisest ning oli kaasa toonud ühe musta kasti. See sisaldas viimasel ajal nii poppi elektritõuksi. Et töötajail oleks ikka mugavam botaia hiigelterritooriumil ringi vurada.
Botaanikaaia direktori Urve Sinijärve kõne oli veidi pikem. Ta täpsustas, et aia õige aastapäev oli juba mullu 1. detsembril, ent siis polnud teadagi võimalik pidu pidada.
“Aga nüüd, mis saab veel parem olla, kui jaanieelsel õitsemise ajal tähistada, kus ka aed ise saab kohal olla,” ütles ta. Sinijärv vaatas tagasi ajalukku ja leidis huvitava võrdluse: praegu on botaanikaaial töötajaid täpselt sama palju kui alguses – 54. Vahepeal on neid olnud nii rohkem kui vähem. Muuseas on Tallinna botaanikaaed üks Eesti pikaajalisemalt ametis püsiva töötajaskonnaga asutus. Kes neli aastat siin vastu pidanud, see jääb edaspidisekski. “Praegu on sündimas uus rekord,” lisas Urve Sinijärv, “septembris täitub Mare Raidmal siin töötamisest 50 aastat.”
Veel tõi Sinijärv välja, et juubeliaastaks sai rajatud õueorhideede kollektsioon, kus juba näeb esimesi õisi. Rajamisel on ka Eesti taimede ala. Veel meenutas ta aastat 1995, mil teaduste akadeemia alla kuulunud botaanikaaed läks Tallinna linna alluvusse. Teadusuuringud siin aga jätkuvad. Nii tegeletakse eesti ohustatud liikidega, antakse loodusharidust jne.
Järgnenud pidu avaras telgis oli vägev, tõesti suurejooneline. Ning ka botaanika-aed selle ümber oli oma aasta parimas vormis. Ühel pool õitses uhke magnooliate kollektsioon, teisal kirendas terve väli kõikvõimalikes toonides iiriseid. Ning ega seal peo keskmes pikalt olla mallanudki, sest Eesti kõige liigirikkam dendraarium kutsus end lähemalt taasavastama. Paxi saared lõhnasid suurtes kreemvalkjates õisikupilvedes, kõrval veidi tagasihoidlikumalt õissaared. Mooruspuud näitasid rikkalikku saaki lubavaid noori vilikondi. Ja nii edasi. Rodode kirendava õitevahuni siiski välja ei jõudnudki. Eks see botaanikaaed nõuaks tervet pikka päeva. Ja muidugi jääks sellestki väheks. Nii et põhjust tagasi tulla jagub alati.
