Taani asub meist kõvasti edela pool ja mahe mereline kliima võimaldab kasvatada igasugu “imekraami”. Kopenhaageni botaanikaaias tekkis tükati tunne, kui viibiks juba suisa kusagil Vahemere ääres.
Taratagustest karuspalmidest ja toredast ida-ambrapuust sai eelmises loos kirjutatud, kuid lisaks sirgub siin mitmeid igihaljaid lehtpuid. Näiteks seitsmemeetrine iilekstamm. Või 5 meetrit kõrge Portugali loorberkirsipuu, kel mustad toominga sarnased viljad puudutusel varisemas. Korjasin neid kodus maha külvamiseks kaasa. Õrnuke see liik ju on, aga proovida ikka tasub.
Kahjuks ei paistnud viljapoegagi kaukaasia osmantusel (Osmanthus decorus). Sirgunud on ta siin üle pea kõrguvaks puukeseks. See õlipuuliste sugukonda kuuluv liik on üks väga väheseid Kaukaasia looduse igihaljaid lehtpuid. Olin temast kuulnud ja lugenud, ent tõelisuses üllatas ta vägagi. Millised lehed! Tükati vaat et üle viie tolli pikad “loorberilehed”, seejuures äärmiselt jäigad, nagu plastist.
Huvitavad olid siinsed okaspuud. 4 meetrit kõrge Callitropis sargentii on Kalifornia endeem, kes pigem on tõstetud ümber küpresside perekonda. Teisal Himaalaja mägedest pärit jugapuu Taxus wallichiana. Nojah, mis jugapuid puudutab, siis nende liigid on omavahel teinekord lausa äravahetamiseni sarnased. Nagu seegi siin – täiesti kui meie oma harilik jugapuu.
Kuid omaette tegelased on pähkel- ja peajugapuud. Jaapani pähkeljugapuu (Torreya nucifera) on veel väike, kuid kalifornia pähkeljugapuu sirgunud jalase tüveläbimõõduga suureks lai-rippoksiseks puuks. Teine, madalam, põõsa moodi, paistis karuspalmide pool. See osutus emaseksemplariks ning jalgtee ta all kubises varisenud viljadest, paljud pähklid puruks trambitud. See oli varandus! Ahnitsesin suure hulga pähkleid kokku. Keedetult või röstitult olla need hinnatud söögipoolis, ent mina külisin kodus kõik viimseni maha. Ega Eestis pole pähkeljugapuudega vist eriti katsetatud, eks teda peetakse üsna perspektiivituks. Samas meenub mulle tosina aasta eest Kuramaalt Ilmar Garudinši aed. Tal oli toona jaapani pähkeljugapuu sirgunud juba oma kuue jala kõrguseks. Kuidas lugu nüüdseks, oleks huvitav teada. Tollal paelusid mind seal Kuramaa aias ka hiina peajugapuud (Cephalotaxus fortunei), neid oli kaks päris lopsakat eksemplari, minust veel küll madalamad. Nüüd siin Kopenhaageni botaanikaaias kõrgusid hiina pähkeljugapuud, noh, ehk nii 4–5 meetri kõrguste põõsastena, 2–3 tolli pikkade okastega võrsed meenutamas natukese Austraalia volleemiapuud. Okstelt pudises pruunika tammetõru värvi vilju, otsekui kutsudes mõnd tasku pistma. Ka kasvas siin laiutav uhke jaapani pähkeljugapuu (Cephalotaxus harringtonii), temalgi pisikesi ploome meenutavad viljad valminud.
Pähkel- ja peajugapuud on iselaadsed okaspuud ja jätsid Kopenhaagenis oma elujõulisusega mulle ühe sügavama mulje. Olen ammu mõelnud, et huvitav oleks sääraseid tegelasi ka Hiiumaa oludes katsetada. Nüüd on põnev oodata. Kas idanevad? Ja kuidas nad edaspidi edenevad?
