Raskevõitu on Audaku botaanikaaiast sidusat juttu kokku seada. Juba sealne ringkäik kujunes üsna kaootiliseks ühe eksoodi juurest teise manu põikamiseks. Imestad ühe edenemise üle, kui juba tabab silm eemal hoopis teistsugust ahvatlust.
Audaku on koht, kus ma tosina aasta eest avastasin enda jaoks idakuused (Picea orientalis). See Gruusias ja Türgis leviv kuuseliik on Eesti karmides talvedes vahel külmaõrnaks osutunud, Audakulgi külmusid 1987 talvel tagasi. Edaspidi on olud aga leebemad olnud ja lasknud neil sirguda – noh, päris kahekümne meetrini siiski veel mitte. Idakuuses on omamoodi lumm. Need väikesed, üldsegi mitte torkivad okkad, see nooremas eas nululikult sile koor. Siin praegu uduvihmast märjana need lausa läikisid.
Kõrval metsavarju kaitstuses kasvab mitmeid igihaljaid lehtpõõsaid. Muidugi rodod, aga ka kahemeetrine jaapani õisküüvits, suisa loorbernäsiniined.
Järgmiseks jõudsime Lõuna-Ameerikasse. Jaa, harilikud lõunapöögid (Notofagus antarctica) on vahepeal juba viiemeetriseks tõusnud. Kõrvalt ronisid lopsaklehise, justkui igihaljana näiva kitsemuraka ogaväädid nende okstele. Siis veel erilehine kukerpuu ja igihaljas pukspuulehine kukerpuu (viimasel isegi üks hilistunud õis ilustuseks küljes) ning Escallonia virgata põõsad. Ka kivijugapuu (Podocarpus) sorte on siia istutatud.
Viimased paar talve on halastanud mailaseliste sugukonda kuuluvale printsessipuule (Paulownia tomentosa). See suurelehine õierohke puu on lõunapoolsetes maades üks kaunimaid pargiehteid. Meie oludes käitub aga heal juhul püsikuna, kui sedagi. Igatahes ligi kahemeetrine on Audaku printsessipuu praegu. Näis, mis tulev talv temaga teeb…
Ühel kraavist kuhjatud seljakul leidub kaks plaatanipuud. Lääneplaatan on viis meetrit kõrge, vahtralehine kiduram, kolm meetrit.
Ameerikast pärit lääneplaatan arvatakse olevat mõneti külmakindlam. Ent heaks edenemiseks ja vastupidamiseks nõuab ta kindlasti sooja suve. Imelikul kombel minu lääneplaatan Kesk-Hiiumaal hukkus (kuid näiteks Raplas vohab mis mühin), vahtralehine edeneb aga stabiilselt. Meie tingimustes mängib plaatanite puhul väga olulist rolli istutuskoht. Ühes paigas läheb õnneks, samas mõni samm eemal aga võtab nõuks kiduda.
Hämmastas nõiapuuliste vägev kasv. Vaatasin eemalt, et sarapuu. Tegelikult aga jaapani nõiapuu sort ‘Zuccariniana’. Varakevadisel õitseajal võib see vast kaunis olla… Tema jalamil aga tähkjas ebasarapuu (Corylopsis spicata). See liik on üldiselt madalakasvuline, pigem laiutab, kui üles pürgib. Siin aga juba puusakõrgune.
Kahe ja poole meetrine soosekvoia (Taxodium distichum) ilutses silmapaistvas rebasepunases sügisrüüs.
Siit järgnesidki veel mõned tähelepanuväärsed okaspuud, muuseas uhked kalifornia ebaküpressid. Neist tuleb juttu järgmine kord.
