Sel juulikuisel Salatsi jõe retkel jõudsime järgmiseks otsaga Velna ala ehk Kuradikoopa juurde.
Koobas oli korralik. Küürakil koopasuust sisenenud, avardus käik edaspidi kõrgemaks. Me suust tuli auru – seega õhutemperatuur siin alla kaheksa kraadi? Liivakivi oli siin ilus – punapõimjaskihiline.
Koopamäge ehtis kivi-imarate haljus. Koopa lähistel mäel paistis hiigelsuure tagurpidi kuusekännu otsa ehitatud Kunksmoori majake. Üldse on sellele tasulisele loodusalale hulga n-ö atraktsioone püsti pandud. Tegime isegi ühe karussellisõidu ning pika trossi otsas alla tuhisemise…
Ma ei suutnud ära imestada siinse metsaala jämedaid silekorbalisi mände. Nii kõikjal, nii põlised, nii kaunid.
Metsa all paistis tähk-rapuntsleid (Phyteuma spicatum). Oma valkjate õisikunuttidega meenutab see taim kõike muud kui kellukaliste sugukonda kuulumist. Tähk-rapuntsel jõuab Lõuna-Eestis oma leviku põhjapiirile ja on meil looduskaitse alla arvatud. Lätis on ta vist õige tavaline, kahel mullusuvisel reisil jäi kergesti mitmel pool ette.
Tagasi sissepääsuputka juures, põikasime üht rada pidi veelkord Salatsi jõe äärde, et näha ära Vilantšu priede ehk Libahundi mänd. Enne seda ületas purre väikest oja, mis kukkus sulinasahinal graniitmunakailt, moodustades lausa jalakõrguse joakese. Sängis paljandus kärjetaoliseks uuristatud liivakivi. Ojakaldail õitses roomav metsvits. Hiiumaa looduses seda liiki ei esine.
Libahundi mänd ise on väga omapärase välimusega. Kunagi uhtusid suurveed selle kaldapuu ümbert hulga pinnast ära, mistap juurekael asub nüüd paari meetri kõrgusel õhus. Juured loovad üle viiejalase läbimõõduga tüve, millel kaks avaust sees. Kes neist läbi pugeda suudab, seda halb õnn ei ohustavat. Kes aga täiskuu neljapäeva ööl ihualasti tagurpidi kolm korda siit läbi poeb, muutub libahundiks.
Ma ei hakanud siit end läbi pressima, pärast jää nagu Puhh jäneseurgu kinni. Ja nii jäi ka õnn saamata…
