Jälgi meid
Restoranide nädal top banner 17.-24.10.24

VARESE LOOD

Läti pankrannikul 2.

Ka Vanamaa panga juures esile küünitav tömp Rankulragi neemeke pakkus ühtteist vaadata.
Liiva sekka oli seal ohtralt rändkive ja -rahne, seas noori sangleppi. Männikujalami maarandil paljastus devoni savi. Nii punast kui lubjast valkjassinakat, viimast lausa terve nõlvajupina. Ning rannal vedeles muuseas üks kihiline paekärakas. Ju see on rändkivina siia jõudnud üle mere Saaremaa siluri lubjakivimite alalt.
Kivide vahel liival ilutses kummalisi lilli. Mu jaoks täitsa seninägematud. Mingid korvõielised, kuid hele­siniste õitega, justkui siguril. Valkjas­sinakad lehed tundusid lihakalt paksud. Alles hiljem kodus sain teada, et tegu on tatari piimikaga. Eestis on ta harv tulnuktaim, tükati esineb ka Lätis, peamiselt kesk- ja idaosas. Nagu näha, siis ka otse Liivi lahe rannikul. Olgugi tulnuktaim, mulle ta siin vägagi meeldis.
Jalutasime lõuna poole. Liiv sininukkade ja üksiku tumepunase neiuvaibaga, siis liiva sumbunud ojasuue. Peagi järgnes teine ojasuue, kus vesi üle liiva imbus. Kas eelnev või siinne on Kurlinupe nime kandev voolusäng?
Siin ilmestasid randa lisaks liiv-vareskaera ning villaste katkujuurte kolmnurksed kobrulehed.
Juba jõudsime Zivtini panga juurde. Pikalt-pikalt järgnes nelja meetri kõrgust devoni ajastu liivakaljut. Kiiresti vaheldus küll punast, küll valkjat värvi, üha koopaavasid mustendamas. Kokku on siin loendatud
19 koobast. Pikim asub punases kaljus, tervelt kaheteist­meetrine. Kas too, kuhu mahtunuks vabalt sisse minema? Kreemvalkjas vormi­küllases kaljus asub ka seitsme meetri pikkune mitme­haruline koobas. Ühtegi neisse me siiski pugema ei hakanud. Nautisime niisama ees avanevat vaadet. Kõrval sahmis meri, siinsamas liival õilmitsesid soolikarohud, sarik-hunditubakad, taas sini­õielist tatari piimikat. Aga ka veel üht võõrliiki, koguni Ameerikast pärinevat halli kuningakeppi. Tema kollased õied meenutavad väikesi kausikesi.
Muide, Zivtini kaljude vormi­rikkus ja koopad avanesid suuresti alles peale
2005. aasta jaanuaritormi, kui kõrge mereseisu lained mattunud jalamit tublisti puhtamaks noolisid.

Veel lugemist:

VARESE LOOD

Kakumäe poolsaarelt Tallinnast läänes on jäänud mulle üks eriline mälestus, ligi veerand sajandi tagusest ajast. Seal vabaõhumuuseumi läheduses kõrgel kaldal juunikuise lehtmetsa all õitses...

VARESE LOOD

Kui tagantjärgi meenutama hakata, siis… ega just teab mis tarkust olegi kokku heietada. Oli lihtsalt üks tore rannapäev. Eks muidugi, mõelda, puha väljamaareisil sel...

VARESE LOOD

Jalgsirännak osutus juba õige pikaks. Taamal ees paistis maamärgina Kumragi neem. Päris sinnani me siiski ei kõndinud, sest sihiks oli Ežurgas Sarkanas klintis ehk...

VARESE LOOD

Eestile tundub jaguvat märksa enam seda, millest Läti puudust tunneb. Eeskätt saari ja laide, sakilist rannajoont ja merepiiri panga­astanguid. Meresaartega on Lätil tõepoolest viletsad...