Jalgsirännak osutus juba õige pikaks. Taamal ees paistis maamärgina Kumragi neem. Päris sinnani me siiski ei kõndinud, sest sihiks oli Ežurgas Sarkanas klintis ehk Ežurga Punapank.
Veel enne seda pakkus mererand mõndagi tähelepanuväärset. Näed, puha lubjakive-dolokive vedeles siin maas, meriliiliate kivistunud varretükke peal paistmas. Vägagi kodune. Eks need pärine Saaremaalt, võib arvata, liustike kohale toodud. Munakarahnulise ranna suuremad kivid aga kaugemalt – Soomest ning Ahvenamaalt. Seejuures hoopis midagi haruldast. Üks pooleteise jala pikkune tumemustjas nukiline-sakiline kivi. Küllap on see diabaas, aluseline basaldile lähedane poolsüvakivim, mida Soome graniitlõhedes harva leida on, ühel Ahvenamaa saarel lausa rannas tervet kaljut luues. Kunagi täitsa tasuks sinna reis ette võtta.
Nojah, kuid hetkel olime Läti rannas devoni ajastu liivakivide avamusalal ning siin see Punapank lõpuks ka oli.
Viiemeetrine astang, millest Burtnieki lademe punast liivakivi umbes kolm ja pool meetrit. Ülalpool vaheldub aga punane ja valge savi domeriidikihtidega. Domeriit on lubisete, mis jäi nii-öelda poole peale, ei tsementeerunud-kivistunud päris lõplikult lubjakiviks.
Koopaid ja urkeid jagus sedagi pangajuppi ilmestama ning mis peamine: juga. Olla Läti ainus otse rannikul asuv juga. Tõsi, tegelikult osutus see paari jala kõrguseks libamisi kaljuks, millel läikles veel pisut nirisevat vett. Võib muidugi kujutleda seda kohta suurvee ajal…
Muide, siit vaid 60 meetrit lõuna suunas olla lausa kümne jala kõrgune veelang, samuti rannikul… Kus küll? Muidugi, praegusel veevaesel ajal olnuks see ilmselgelt kuiv, ent ka vanal fotol kujutatud koha sarnast ei jäänud nagu silma. Eriti tore olevat see koht talvel, kui punast kaljut ilmestab jääkardin.
Nii või teisiti, me tutvumisretk Läti pankrannikule sai siinkohal otsa. Tuja kandi rannapaljandit tahaks kord muidugi kah näha…
