Kui Raili meenutab kolmekümne-aasta taguseid aegu, mil ta Hellamaal hakkas vaimse erivajadusega inimestega tegelema, täituvad ta silmad pisaratega. Ta räägib, kuidas pered olid tänulikud, et keegi tunneb huvi ja tegeleb inimestega, kes olid aastaid ühiskonna poolt justkui kappi surutud.



ja