Connect with us

Varese lood

Ühel juulipäeval Kalngale rannas

Kui tagantjärgi meenutama hakata, siis… ega just teab mis tarkust olegi kokku heietada. Oli lihtsalt üks tore rannapäev.
Eks muidugi, mõelda, puha väljamaareisil sel kroontõve­aastal 2020. Kui nüüd piirid taas sulgunud, tunduvad ka nood mullused kaks Läti reisi täitsa kõva sõnana.
Miks just Kalngale randa? Aga miks ka mitte. Hakka nüüd ujumise pärast pükse märjaks tegema, eks ole. Seal ei ole selleks tarvidust – püksivaba rannaala jagub siin lausa oma versta­pikkuselt.
Mis ujumist puudutab, siis vesi valmistas seal paraja pettumuse. Oli selline sogane-­hägune vetika­hõljumisupp. Hmh… Nii oli parem enamasti rannal lebaskleda, sekka tukastada.
Rangelt võttes ega see rannajoongi ise teab mis olnud. Üsna igav liiv ja tühi väli. Meenus Jurmala rand, kus ainsamatki kivikestki näis olevat tulutu otsida. Eks nüüd olimegi juba peagu samas piirkonnas, Liivi lahe lõunapoolsemas otsas. Väina (Daugava) jõe suudmemuul ja sõeluvad laevad paistsid üsna lähedal, vast nii verstakest viis eemal.
Merest pisut kaugemal pakkus luiteliiv aga ühtteist vaatamisväärset. Kui ohtralt tumepunaseid neiuvaipu! Ning koldrohtu ka. Seega peab see liiv üksjagu lubiainet sisaldama? Aga kas pärit ülemere Eestist see võimalik lubi? Või hoopis teisest suunast Plavinase dolomiidiavamuselt Väina jõe toodud ja siin ümber settinud? Nojah, mis ikka niisama tühja oletada.
Ka samblane männimets pakkus midagi. Näed, lausa maikellukesi ning veis­heina maadjaid lehelatakaid. Seenlill õitses. Viimaseid valgeid narmasõisi näitasid nõmmnelgid. Nõmmnelki (Dianthus arenarius) olin seni looduses näinud vaid Saaremaa Järve luiteil.
Luitekünklik männimets viskas sekka ka veidi lehtpuid ning kõikjale hargnes jalgradu. Tundus, et nende rägastikku võib lausa ära eksida.
Ja ongi nagu kõik. Õhtu eel tuli viimaks hakata tagasi Eesti poole sõitma. Tee viis paraja lookega, põikas korra sisse Riia linna piiresse. Suure Kišezeri järve taga kauguses kerkis Riia teletorn. Nii et jah, sai ka Riia linnuke taas sedakorda kirja.
Via Baltica asemel otsustasime edasi aga sisemaa kaudu kulgeda. Et põigata korra läbi Lemsalust. Sellesse vanasse hansalinna polnud me Märdiga oma senises elus veel juhtunudki.

Veel lugemist:

Ahto ilmajutud

Näib, et talvel enam pikka pidu pole ja suurt pakast enam ei tule. Välistada ei saa aga lühiajalisi ja teravaid külmalaineid. Eesolev nädal tuleb...

Uudised

Pressinõukogu arutas Kärdla osavalla vanema Aivar Viidiku kaebust Hiiu Lehes 29. detsembril 2023 ilmunud artikli „Arvo Haasma paneb Kärdla muusikakooli juhtimise maha“ peale ja...

Arvamus

Mäletan jutuajamist naabrinaisega eelmise aasta suve lõpus. Tere-tere, kuidas läheb, ei tea, mis see ilm ka toob.  „Ei, niisugust kuiva juunikuud ei mäleta, et...

Digileht

Hiiu Leht 23.veebruaril Transpordiamet esitas aastaid valeandmeid Kärdla kool vajab klaverit Hiidlased panid narvakad hümni laulma Sündinud Eesti riigi sünnipäeval Lugu poolsaare moodi saarest...