Kaotatud lapsed on need lapsed, keda ei märka ei vanemad, õpetajad ega teised lapsed.
Kust nad tulevad?
Pere, kus elab „kaotatud laps” võib olla väliselt igati õnnelik. Enamgi veel, vanemad võivad veatult täita oma formaalseid vanemlikke kohustusi. Lapsel on kõht täis, riided seljas, jalanõud jalas… Kuid vanemaid ei huvita tema sisemine maailm. Nad küsivad: “Kas sul on õpitud? Kas käisid koeraga väljas? Millal sa homme koolist koju tuled?”
Aga nad ei küsi, mida laps mõtleb, mis on talle eluliselt tähtis, milliseid raamatuid ta loeb, kellega sõbrustab, millest unistab. Laps elab füüsiliselt perekonnas, ent psühholoogiliselt teda ei märgata.
Selline laps kasvab üles tundega, et ta ei huvita mitte kedagi. Ta sulgub endasse, poeb oma karpi. Kui ta nutab, siis öösel padja sisse, kui rõõmustab, ei jaga ta sedagi oma lähedastega.
Perekondades, kust need lapsed pärit on, pole kombeks puudutused, silitused, kallistused, suudlused…
Kuidas neid lapsi aidata?
Laps peab mõistma, et tal on kollektiivis oma kindel koht, et ta kuulub teiste hulka. Kui eraldatuse tunde sai ta kaasa perekonnast, siis koolikaaslased ja teisedki sõbrad võivad näidata talle, et ta on nende elus tähtsal kohal. “Kaotatud last” tuleb julgustada, et ta lubaks endale ajaviitmist ja lõbustusi, mis vajavad suhtlemist teistega. See on lapsele kasulikum kui üksindus. Riputa üles ta joonistused, näita teistele ta käsitöid või loe ette kirjandeid. See tõstab lapse enesekindlust. Kiida teda sagedamini.
Aita lapsel mõista ja väljendada oma tundeid, kasutades selleks kindlaid ohutuid kanaleid: joonistamine, käsitöö, valjusti lugemine, musitseerimine… Oma tunnete sõnades väljendamine on kõige levinum moodus. Seetõttu küsi sagedamini, mida laps tundis ühes või teises olukorras. Püüa teda igati tiivustada.
Retsept venekeelsest ajakirjast “Psühholoogia”.
31. oktoober 2014
