Tiina Koit Pidu alustasid päris pisikesed tantsulapsed, ülevalt mäelt vaadates paistsid nad kui väikesed rõõmsameelsed rahvariidenukud, igal oma isikupärane lähenemine õpetaja näidatud tantsusammudele…
Tantsumurul lustis ka suur hulk põhikoolide õpilasi ja kui Kärdla on pidanud poiste osas lõivu maksma jalgpallile, siis maakoolide tüdrukutele poisse-paarilisi jagus.
Tantsupeo võimlemiskavad olid aga täielikult tüdrukute pärusmaa. Ajad, mil poisid uhkeid püramiide moodustasid, on vist lõplikult vanavanaisade meenutustesse jäänud.
Mida aeg edasi, seda enam täitus peoplats igas eas prouadega, kelle kergeid tantsujalgu võis murul olla paarisaja ringis. Õnneks leidub saarel ka mõni julge mees, kes ei karda põlvpükse jalga tõmmata ja naisterahval käest kinni võtta, et siis koos tantsurõõmu nautida.
Peo lõpus hüüti koos tantsurühma(de)ga välja suure vaeva nägijad – tantsujuhid, kes said tänutäheks värsked kasevihad. Seejärel moodustas iga rühm oma õpetaja ümber hooliva-kaitsva ringi ning Padarimäe tantsuplats sai ühtehoidvaid võimlejaid-rahvatantsijaid tihedalt täis. Kokku tantsis 300 peolist.
Rahvatantsu jätkuvat populaarsust kinnitab pisikese pealtvaataja uhkusega öeldud lause: “Mul on ka “rahvakleit” seljas!”
Mirja Soop
