Näituse ideed esialgu polnud. Aga ma olen alati armastanud postkaarte… saada. Mu lastel on olnud karm käsk emale
kaart saata, kasvõi paari sõnaga, Eestistki – et kuidas läheb…
Aktsioon algas mu 70. sünnipäevaga seoses oktoobris 2012, kuigi aktsioon on vale sõna: tegin viis näitust oma isikust ja elust, mida kokku nimetasin kultusnäituseks, ja et olin saanud kümmekond väga huvitavat kaarti oma lastelt ning sõpradelt ja et ma ise enam ammu ei reisi, tegin näitusele ka sektsiooni “aa reisid” ning panin need kaardid külalistele vaatamiseks välja.
Siis hakkasin mõtlema, et ma võiksin ju laiemalt ringi lasta ja kirjutasin FB’s, et kus te ka iganes reisite, võtke mind kaasa! Ja nad võtsid.
Kokkuvõttes olen poole aastaga käinud 22 riigis ja teinud üle 135 reisi! Huvitav, kuhu ma homme lähen?
Mingit kaartide pingerida pole, aga Ermo Saksamaa ja Juku-Kalle Balatoni järv, rääkimata Kristeli kassist raamaturiiulis, ning Kadri hoogsad tekstid väärivad küll erimainimist, nagu ka Ilona 10meetrine ämblik disainerite mekast Bilbaost.
Annan endale aru, et reisil olles on küllaltki keeruline veel postkaardiga jamada, sageli ei leia marki, postkastigi ei oska ära tunda; aga sellest ma teangi, et ma olen kindlalt kaasas!
Veel üks põhjus postkaar-tide saatjatele ettepaneku tegemiseks oli see, et arvutiinimesed ei võõrduks käekirjast. Käsitsikirjutatus on säilinud siiski veel midagi inimlikku.
Kahjuks pole mul välja pandud vapustavat kaarti Sao Paulost: Bill saatis selle 2008 lakoonilise aadressiga ave alavainu estland. 1,5 kuud otsiti mind mööda maailma taga, aga kätte leiti!
Igal juhul on näitus nüüd lahti ja jääb lahti kogu suveks. Et kaardid on eksponeeritud verandal, pole majja tavamõistes üldse vaja sisse tulla: kell 10–20 on eesuks lahti iga päev.
Erilist huvi pakub näitus kindlasti postkaardi- ja margikogujatele: eksponeeritavad kaardid on vaadatavad kahelt poolt.
Igavene tänu näituse tegijatele, kelleks on Krista Luuk ja Ruth Engso, rääkimata kaardi saatjatest. Ja saatke kaarte ikka ka edaspidi!
AVE ALAVAINU
