Pühapäeval, 6. augustil möödus 50 aastat sündmusest, mida hakati nimetama sajandi suurtormiks Eestis.
Ka pool sajandit tagasi, 1967. aasta 6. august oli pühapäevane päev. Olime kolleegidega Pärnust kodu poole tulemas ja kohati oli raske autot teel hoida. Mida Haapsalu poole, seda rohkem tuli teele tormimurdu. Haapsalus vaatasime möllu, kus puud langesid risti-rästi trombide käes. Läbi häda jõudsime küll Rohukülla, kuid loomulikult polnud praamisõitu lootagi. Selle asemel hakkas sadamakai meie jalge ees murenema.
Järgmisel päeval võis Hiiumaal näha päris koledat pilti. Seda eriti Tahkuna poolsaarel. Tuule jõule olid lisa andnud tugevad vihmahood. Puude võrad ei pidanud vastu ja mitmel pool oli justnagu lageraiet tehtud.
Ametlikult registreeriti tuule kiiruseks keskmiselt 35 meetrit sekundis, pluss trombid. Muidugi tekitas torm ka kiire merevee tõusu.
Kuna torm kuulutati loodusõnnetuseks, anti Eestile Moskvast nii tehnikat, raha kui ka tööjõudu. Valuuta abil muutus metsamajandus Eestis mehhaniseeritud tootmisalaks.
Pikema looga meenutab õudset pühapäeva 5. augusti Õhtuleht, märkides muuhulgas, et Hiiumaal olnud noormees paadiga merel ja enam sadamasse ei pääsenud. Tal tulnud paar päeva laiu peal mere rahunemist oodata. Lisaksin, et umbes-täpselt asi nii oligi.
Uue sajandi tormi tiitlile pani esimese märgi maha 2005. aasta 9. jaanuari maru, milles tuule kiirus saartel tõusis 38 meetrini sekundis.
Olen ilmaandmeid kogunud ja nende põhjal ennustusigi teinud läinud sajandi lõpuveerandil ning uue sajandi alguses. Tundub, et seekord näeme septembrikuus kuldset sügissuve.
VALTER VOOLE
