Pühalepa vallamajas Reikama sirge maantee ääres olen lapseeas korduvalt käinud. Hoone ühes tiivas oli suurem ruum, kus koosolekuid peeti ja mida hiljem rahvamajana kasutati. Teises otsas olid vallamaja ruumid, samuti tuba sidejaoskonna tarvis.
Kui ma 1980. aastal kirjeldasin ja avaldasin ajalehes Hiiumaa koduküla Hellamaa ajalugu, said kirja järgmised read: “Pärast sõda paiknesid väikese Pühalepa külanõukogu ruumid algul Hellamaa vanas koolimajas, seejärel senises kauplusehoones. Hiljem sai asukohaks endine vallamaja, kuni hoone hävimiseni tulekahjus 19. novembril 1967. Seejärel oldi kolm aastat Partsis ja 1970. aastal koliti koos Pühalepa sidejaoskonnaga Hellamaale ehitatud uude hoonesse.”
Äsja avatud mälestusmärk meenutab kadunud põlvkondi. Nimeliselt on vallaelu juhtinud inimestest siiski vähe avalikult kuulda olnud. Teatavasti oli Eesti aja lõpul siin vallavanemaks Johannes Remmelkoor, praeguse vallavolikogu esimehe ja tuntud taluniku Toomas Remmelkoore vanaisa. Seega on tegemist teatud järjepidevusega. Saksa ajal oli vallavanem Kuri Huusi talu pereisa Anton Visso, pärast sõda mõnda aega Suuremõisa kandist pärit Gustav Liit.
Hästi mäletan vallaametnikuna töötanud Meeta Vaarikut, kes sündinud Hellamaal Havi peres ja abielus Rudolf Vaarikuga. Meeta oli oma tööga väga hoolas ja rahvas pidas temast lugu.
Omamoodi tegelane oli Priidu Tubala, valla käskjalg, Suuremõisas elanud Leopold Tubala isa. Priidu käis kas jalgratta või hobutranspordiga küladesse valla käske-korraldusi laiali viimas. Minu meelest oli Priidu tore papi. Ega teda siiski eriti oodatud, sest vallast tulnud käsk tuli täita. Tuli näiteks korraldus kusagile teelõigule kruusa vedada. Sagedasti toodi küüdikäsk – kedagi hobuvankriga sõidutama minna.
Ajaratas teeb väsimatult oma ringe. Kadunud põlvkonnad on andnud neile saatuse poolt määratud, kes suurema, kes väiksema osa kogukonna elus. Tähenduslik aga on see, et mälestuskivi kõrval sirguvad vana tamme juurtel uued noored võrsed.
VALTER VOOLE
Klubi Pühalepa Vanamehed liige
