Äsja tähistasime võidupüha, Eesti võitu Vabadussõja Võnnu lahingus Saksa Landesveeri üle. Panime pärgi vabadussõja mälestusmärkide jalameile. Meie oma riigi püstitatud ja taastatud monumentidele.
Meie avalikus ruumis aga on ikka veel alles okupatsiooniajal püstitatud punamonumente, mille olemasolu siiani nii-öelda välja kannatanud oleme.
Kas peaksime kannatama ka nüüd, mil Venemaa on rünnanud iseseisvat Ukraina riiki ja aina enam vehib rusikatega ka Balti riikide suunas?
Filmitegija Ilmar Raag leiab rahvusringhäälingu lehes avaldatud analüüsis, et vähesed allesjäänud mälestusmärgid ei ole meile eksistentsiaalseks probleemiks. Kummatigi nõuavad praeguse aja pained, et me vaataksime neid veelkord uue pilguga.
“Ainult need, keda on vabastatud, võivad püstitada mälestusmärke oma vabastajatele. Sest vabadus on eelkõige enesekohane tunne. Monument vabastajale võib deontoloogiliselt olla vaid tänuavaldus ja mitte kunagi enesekiituse vormiks. Mina ei tea Eestis kedagi peale meie endi, kes oleks meid millestki vabastanud. Kõik Eesti pinnal olevad II maailmasõja monumendid sõdurile-vabastajale on samuti püstitatud mitte meie endi poolt. Järelikult ei saa need olemuslikult olla monumendid vabastajale.”
Raag jõuab järelduseni, et punamonumendid ülistavad ideoloogiat, milles teiste riikide allutamine sõjalisel teel on õigustatud. “Me ei kustuta ajalugu, aga avalik ruum ei tohi peale suruda sõnumeid, mida inimesed ei saa vältida ja mis on konsensuslikult meile vastumeelsed,” sõnab Raag.
Emmaste osavald juba kavandab ühe punamonumendi mahavõtmist, tõsi küll, täiesti pragmaatilistel põhjustel – see jääb tulevasele kauplusele liiga lähedale.
Selle punamonumendi kõrvaldamise avalikust ruumist on vallavalitsus kooskõlastanud, aga mis saab teistest?
28. juuni 2022
