Üks Eestist põgenenute järeltulija kes elab Rootsis, postitas pühapäeval facebooki foto, mis võetud 70 aastat tagasi. Pildil on rõõmsad, pidulikes rõivastes inimesed – tähistatakse taluperenaise ja -peremehe pulma aastapäeva ja peretütre, postitaja ema 19ndat sünnipäeva.
Paari nädala pärast tuli neil inimestel oma kodust lahkuda vaid päevase etteteatamisega. Kuu aega hiljem, 1944. a oktoobris jõudsid nad üle tormise Läänemere Ojamaale, Gotska Sandö alla, kuhu aidati nende ülerahvastatud ja seiskunud mootoriga paat.
Pühapäeval möödus 20 aastat sellest kui Eestist lahkusid viimase Nõukogude Venemaa väed, nii mõnegi veoauto kastil oli kiri: “Mõ vernjomsja!” Ehk, me tuleme tagasi.
Nii lihtne kui algul Venemaa “roheliste mehikeste” ja hiljem vene sõjaväe sisseimbumine Ukrainasse, see tagasitulek siiski olla ei saa. Ei ole ju Eesti enam neutraalne riik, nagu me olime enne Teist maailmasõda, vaid NATO ja Euroopa Liidu täieõiguslik liige.
Ja homme saabub USA president Barack Obama, kelle külaskäigu sõnum on – see, mis Venemaal Ukrainas õnnestus, ei lähe läbi Baltimaades. NATO artikkel 5 töötab.
Hirm on siiski õhus. Sellest kõneleb ka Potimehe minigallupile vastanute suhtarv – tuhatkonnast vastajast toetas NATO baaside rajamist Eestisse 88 protsenti, vastu oli vaid 12 protsenti.
Hiiu Lehe arvamusloos ütleb ajakirjanik ja poliitikavaatleaja Oleg Samorodni, et Putinit karta ei maksa, peljata siiski – nagu hullu, kellel kirves käes.
2. september 2014
