Mereltpäästeõppus ehk kuidas ma laevaõnnetusest eluga pääsesin

Neljapäeval peale kella kuut õhtul põrkasid Kärdla lähistel kokku kaks laeva – üks uppus kohe, teine kümnekonna reisijaga jäi päästjaid ootama.
Olen Hiiu Lehe veergudel korduvalt kajastanud erinevaid õppusi. Tavaliselt pealtvaatajana, kas jääaugu äärel või mere kaldal külmetades ja püüdnud vaid aimata, mida osalejad küll tunda võivad. Kui Hiiumaa vabatahtlik mereltpäästja Marek Rätsep mulle kolmapäeval helistas ja järjekordsele õppusele kutsus, lubasin kohal olla. Seekord aga mitte ainult õppuse jälgija, vaid ka “ohvrina”.
Oli imeilus päikseline sügis­ilm ja mõtlesin, et mis saab veel parem olla, kui purjetada päikeseloojangusse HiiuIngliga, mis oli üks “õnnetuses” osalenud alustest. Õppusele ma eriti mõelda ei jõudnudki, tormasin peale kiiret tööpäeva kodust läbi, haarasin talvesaapad ja jope kaasa, et külm ei hakkaks ning kiirustasin Kärdla sadamasse. Seal oli kogunemine ja meile anti esmased juhised. Pabistasin vaid oma kesise näitlemisoskuse pärast ja kartsin, et kas suudan ikka olla piisavalt veenev vigastatu.
Vigastus polnud eluohtlik
Sadamas pikka juttu polnud, “laevaõnnetuses” osalenud kogunesid HiiuInglil, kus meile anti kätte stsenaariumid. Selle järgi lendasin mina kahe laeva kokkupõrke tagajärjel selja alaosaga millegi vastu ega saanud oma jalgu liigutada, kuid vigastus polnud eluohtlik.
Selgus, et päästjad jagavad vigastused kolme gruppi: rohelised, kollased ja punased. Punased on eluohtlikud, kollased mitte nii tõsised ja rohelised kergemad.
Laevaõnnetuses kannatanute seas oli nii alajahtunuid, noa otsa kukkunuid kui ka üks põletushaavu saanud laps.
Olin esimese hooga oma loosiõnnega päris rahul. Tundus, et erilist näitlemis­oskust vaja ei lähegi. Minu õnn jäi aga üürikeseks, kui sain teada, et selgroo­vigastus tähendab seda, et mind tuleb HiiuInglilt päästepaati toimetada kanderaamil. Vaatasin laeva kõrgeid reelinguid ja seda, kui pisike on selle kõrval päästepaat ning tundsin juba, kuidas jalad hirmust värisema hakkasid.
Kaos nagu päriselt
Kui juhised käes, suundus laev merele. Sõita oli mõnus – tuulevaikne, selge ilm ja imeilus päikeseloojang. Õnnetuspaika jõudes saime päästjaid pisut oodata. Kui neid kaugelt tulemas nägime, oli aeg kohad sisse võtta, et kõik võimalikult ehtne tunduks. Mina viskasin vööri pikali ja jäin liikumatult lamades ootama, mis saab edasi.
Esimesed kaks päästepaati lähenesid HiiuInglile. Üks neist suundus kohe eemale, teiselt laevalt kummipaadiga pääsenuid aitama. Teine lähenes meile.
Rain Villmäe ülesanne oli mängida üliaktiivset laevalviibijat, kes igati kõiki aidata soovis. Ta vehkis päästjatele kaugelt kätega, hüüdis appi ja jooksis närviliselt tekil edasi-tagasi – tõeline näitleja­meisterlikkus! Raske oli teda nähes naeru tagasi hoida.
Päästjad suhtusid kõigesse aga täie tõsidusega, nii nagu olekski tegu reaalse õnnetusega. Nad üritasid saada infot, mis juhtus, mitu inimest pardal ja mis seisukorras keegi on.
Edasi algas minu jaoks paras kaos. HiiuInglile lähenes veel mitu appitulnud alust. Mina lebasin endiselt vööris, päästjad siblisid ringi, kogenenumad mereõppuste ohvrid oigasid ja karjusid valust, Villmäe jooksis laeval ringi ja tegi päästjate töö võimalikult keeruliseks…
Mingil hetkel lähenes mulle inglise keelt kõnelev päästja, küsis, mis mul viga ja kirjutas midagi mu otsa­esisele. Teadsin, et nad peavad inimesed vigastuste tõsiduse järgi kolme gruppi jagama, et selle järgi vaadata, millises järjekorras kedagi päästa. Mõtlesin, et küllap ta märkiski mu laubale, kas olen suremas või pole minu päästmisega kiiret.
Üks alustest hakkas Hiiu­Inglilt vett välja pumpama, sest stsenaariumi kohaselt oleks see muidu kümne minutiga uppunud. Ühel hetkel hüppas Hiiumaa vaba­tahtliku merepääste seltsi juhatuse liige Allard Kerves üle parda. Ma teadsin, et ta seda teeb, sest see oligi tema ülesanne, aga sellegipoolest tuli see kuidagi nii ehtsalt ja ootamatult. Vett välja pumbanud alus koos päästjatega tõttas teda veest välja tooma. Hiljem kuulsin, et Kervese ootamatu käik oli päästjatele korralikult tüli tekitanud ja nende operatsiooni keerulisemaks muutnud.
Imeilus päikese­loojang vs hirmsaim hetk
Sain mõnda aega toimuvat jälgida, kui kaks päästjad tulid mind kanderaamile panema. Värisesin üle kere – ei teagi, kas külmast või hirmust. Pärast kerget pusimist olingi metallist kanderaami külge kõvasti rihmadega kinni tõmmatud. Nägin, kuidas ühel päästjatest higi voolas, kui ta mind kanderaamile kinnitas ja mõtlesin veel endamisi, et vaeseke, ta peab mind veel sellel tassima ka.
Kahekesi viisid nad mind laeva ahtrisse, kus nad pidid mu päästepaati tõstma. Selgus aga, et see paat, millega mind pidi evakueeritama, on juba täis. Seega asetati mind kanderaamil maha järgmist alust ootama. Sellega ei läinud kaua ja algaski minu jaoks õppuse hirmsaim hetk. Päästjad tõstsid mind kanderaamil üle reelingu madalamal asuvasse paati. Surusin silmad suurest hirmust kinni ja haarasin kõvasti mind paadis vastu võtnud päästja jopest.
Paadis olnud päästjad suhtusid õppusesse samuti täie tõsidusega. Üks korrutas muudkui, et olen kindlates kätes ja kõik saab korda. Teine soovitas korduvalt ilusat päikeseloojangut vaadata. Julgesin lõpuks silmad lahti teha, kui paat vaikselt HiiuInglist eemale sõitis ja tõdeda, et tõepoolest on ilus loojang. Siis aga päästepaat kiirendas, tundsin, kuidas mu müts peast lennata tahab ja haarasin kõvasti mingist paadi metallosast, ilmselt käepidemest. Mõtlesin endamisi muudkui, et mis saab siis, kui ma päästepaadilt kanderaamile kinniseotuna merre lendan ja klammerdusin veelgi kõvemini käe­pideme külge.
Mingi hetk sain siiski aru, et ilmselt ma vette ei kuku. Vaatasin päikeseloojangut ja seda, kuidas päästepaadi taga suured lained tekkisid – tõeliselt ilus vaatepilt oli.
Äkki läks hetkega pimedaks ja kohe jõudsime ka Kärdla sadamasse. Kui paat kai ääres sildus, jõudsin juba jälle kartma hakata. Kujutasin ette, kuidas nad mind paadist kanderaamil välja vinnavad ja mööda kõikuvat kaid kaldale tassivad. Õnneks aga öeldi kaldalt, et kannatanute jaoks on õppus läbi, mind seoti kanderaami küljest lahti ja ma võisin ise paadist välja ronida.
Väärt kogemus
Õppus oli igati väärt kogemus. Nägin, et päästjad saavad oma tööga hästi hakkama ja neid tasub usaldada. Isetegevus ja ülim aktiivsus muudab nende töö vaid keerulisemaks ja seab õnnetusse sattunud suuremasse ohtu. Mereltpäästjatel on omad süsteemid ja nad teavad täpselt, mida teha.
Hoolimata sellest, et tegemist oli õppusega ja olime
Hiiu­Ingliga tuulevaikse ilmaga üpriski kalda lähedal ning meile tuli appi viis päästepaati kogenud liikmetega erinevatest riikidest, oli kohati päris kõhe. Ei taha mõeldagi, mida on tundnud need, kes päris laevaõnnetuses osalenud…
Teistkordne meeskonnavahetus
Crew Excange [meeskonna­vahetus – toim] raames saadetakse vabatahtlikud merelt­päästjad üle maailma laiali kogemusi vahetama. Eestisse tulnud mereltpäästjad osalesid merelt­pääste harjutustel ning tutvusid nädala jooksul siinsete vaatamis­väärsustega.
Seekordne mereltpääste õppus toimus 26. septembril Kärdla sadama lähedal merealal. Rahvusvahelisel
õppusel osalesid päästjad Rootsist, Saksamaalt, Prantsus­maalt, Inglismaalt, Horvaatiast ja Eestist.
Samasugune õppus, milles osalesid ka Hiiumaa mereltpäästjad, toimus ka mullu sügisel.