Erakogu Passi järgi on ta sündinud 12. detsembril 1933, aga tegelikult saab ümmargune number 80 täis enne jõule, 22. detsembril.
Vanaema Ailit tuntakse eelkõige Lauka segakoori dirigendina, mina aga kirjutan teile temast läbi lapselapse silmade, pojatütrena.
Ilusaimad mälestused tulevad tihti lapsepõlvest, samuti minul. Kõik suved, tihti ka nädalavahetused ja koolivaheajad veetsin ma vanavanemate juures Laukal. Koolivaheaegu ootasin ärevusega, sest igatsus vanavanemate juurde oli alati väga suur.
Hommikud olid seal nii ilusad, kukk kires, kanad kaagutasid, vanaisa tuli laudast ja tõi piima ja mune. Vanaema tegi hommikusöögiks sooja juustusaia – need on parimad maailmas.
Päevad läbi sai õues mängitud koos täditütardega ja igav ei hakanud meil mitte kunagi. Vanaema luges meile raamatuid, üks lemmikumaid oli “Trips Traps Trull”, mille autor Marta Sillaots. Vanaema õpetas meile ka käsitööd: kuduma, heegeldama ja natuke ka õmblema. Selleks, et kootud asjad kiiremini valmis saada, tegi vanaisa meile suured vardad. Nendega andis ikka kududa, kui varda pikkus oli pea pool meetrit. Jõulukingituseks saame tänapäevalgi vanaema kootud villased sokid või labakud.
Vanaema võttis aeg-ajalt meid kaasa lauluproovi. Seal olen teda ka kurjana näinud. Ma ei mäleta, et ta oleks meiega, st lastelastega kordagi riielnud. Kirjutasime väiksena vanaema klaveri klahvidele do-re-mi noodid sellise pliiatsiga, mis tänapäevalgi tema klaveril kaunistuseks. Isegi selle peale ta polnud kuri. Ehk südames lootis, et meistki laululinnud tuleks. Mingil määral ehk tulidki, vähemalt väiksena. Nüüd ei julge talle laulda, äkki saab veel vanas eas kurjaks, kui laulmine nii hästi välja ei tulegi.
Ta räägib huvitavaid jutte sellest, kui tema lapsed väikesed olid. Lugusid isast ja tädidest. Näiteks, kui isa oli väike poiss, oli ta läinud vanaema juurde ja väikeste rusikatega löönud vanaema sülle: mänguauto muudkui kallutab ja kallutab. See on mälestus, mis on tänapäeval meile kõigile väga-väga kallis.
Vanaema juures oli alati baarikapis kauss kommide ja küpsistega. Põnevust jagus alati, milliseid komme vanaema oli sinna kokku ostnud ja sealt sai süüa nii palju kui jaksasid.
Jõulude ajal tegi vanaisa koos mu vanema õega verivorsti. Vorstitehas oli missugune, neid jagus kogu suguvõsale. Uusaastaööl valasime koos õnnetina ja ennustasime järgmise aasta sündmusi.
Laupäev oli saunapäev. Vanaema oli peale sauna teinud toiduks ahjukartuleid ja liha, need olid nii head, et lausa viisid keele alla.
Nüüd, kui oleme natuke suuremad, külastame vanaema ikka samamoodi. Vahest ta juba ütleb naljaga, et mis sa ikka nii tihti tuled. Enam ei oota me koolivaheaega, vaid töölt puhkust. Enam ei söö tema ostetuid komme meie, vaid tema lapselapselapsed. Tütred ja tütretütred aitavad rohida tal peenraid. Luup ja ristsõnad leiduvad alati ta suure toa laual. Vanaema küpsetab meile kooki, koos joome kohvi ja meenutame ilusaid mälestusi.
Olen rohkem kui rahul, et mul selline vanama on, just VANAMA, nagu teda tegelikult alati olen kutsunud. Tänu temale oli mul väga õnnelik lapsepõlv. Oma lastelaste jaoks oled just sina maailma parim vanaema. Hoolitsev, armastav ja oma sooja süle andev vanaema.
Südamlikud õnnitlused Vanamale 80aastase juubeli puhul.
Armastusega
Merilin
