ERAKOGU 
Erakogu Lapsepõlves lugesin küll. Kui kedagi parajasti kuulamas ei olnud, lugesin ka kaisuloomadele raamatuid ette. Umbes sellest ajast pärineb ka minu lemmikraamat – raamat, mida lugesin lapsena ilmselt kümneid ja kümneid kordi.
“Vanaema õunapuu otsas” räägib Andist. Väikesest poisist, kellele tundub, et kõigil peale tema on vanaema. Küll räägib üks, et tema vanaema viib teda karusselliga sõitma ja teine uhkeldab oma Ameerikas elava vanaemaga, kes tervituseks alati “Hallo!” ütleb.
Ja järsku – ei tea kust ja kuidas – ilmub Andi kõrvale vanaema, moodne sulgedega kübar peas. Nii nad koos seal õunapuu otsas istuvadki.
Oh, milline vägev vanaema seal õunapuu otsas oli! Ja millised seiklused! Lõbustuspark, mereröövlid ja tiigrijaht Indias. Ükskõik, kui palju ma seda raamatut ka lugenud, ikka oli sama vägev!
Minu vanaema on umbes sama vägev. Ta ei ole küll Indias tiigrijahil käinud ja ilmselt mitte ka õunapuu otsas jalgu kõlgutanud, aga sest ei ole midagi. Sest õunapuud on tal hoovi peal küll. Tervelt seitse tükki. Kunagi oli vanaemal ja vanaisal isegi 11 õunapuud. Ja 11 mesitaru! Mesitarusid pole enam ühtegi.
Ehh, ilmselt tegeleb vanaisa mesilastega teispool pilvepiiri edasi. Ta ei ole kunagi osanud niisama käed rüpes istuda.
Südamest tulnud kirjutised
Ka paljud Hiiu Lehe lugejad teavad minu vanaema. Vähemalt tema kirjutiste kaudu. Küll on ta lehes jaganud mälestusi legendaarsetest Georg Otsast ja Voldemar Pansost, teinekord jällegi kirjutanud Putkastes toimunud toredatest üritustest.
Kaheksa aastat tagasi kirjutas ta Hiiu Lehte luuletuse linnunuhtlusest, millega Putkaste inimesed hädas olid.
“Taevas täis on musti linde,
tekitades õõnsa tunde.
Kust küll valla pääsnud nad
miks nad nõnda kisavad.
Justkui nendest oleks vähe
vareseidki palju näha.
Neile nokka hakkavad
punapõsksed maasikad.
/—/
Kes küll tuleks ja mind aitaks
et ma linnu mõtteid taipaks!”
Peale luuletamise-kirjutamise on minu vanaemal veel üks haruldane oskus. Ta oskab inimesi siiralt tänada. Näiteks on ta lehe kaudu tänanud oma perearsti, aga ka töömehi, kes tal soojaveeboileri üle vaatasid.
No ja nalja teeb ta ka muidugi! Veel hiljaaegu kirjutas ta seiklustest, millesse koos vanaisaga ühistel reisidel sattus. Kord pani vanaema Hollandi hotellis kodust kaasa võetud uhiuue äratuskella kella poole kuueks hommikul äratama, aga kui see siis üks hetk tirisema hakkas, oli terve hotell üleval.
Ei aidanud ka see, kui vanaema kella teki alla mattis. Ikka paukusid koridoris uksed ja kõlasid jooksusammud. Arvasid vist, et tuletõrjehäire.
Või kuidas nad vanaisaga Londonis tuttavat häält kuuldes ja ringi pöörates ei kedagi muud kui Tõnis Mäge kohtasid!
Mitte lihtsalt lastejutud
Minu vanaema armastab kirjutamist väga. On alati armastanud. Oh, kuidas ma mäletan seda kollaste kaantega vanaema enda tehtud juturaamatut. Kuidas ta oli sinna juttude illustreerimiseks kleepinud ajakirjadest ja mujalt välja lõigatud pilte.
Näiteks jutt tibust, paberile kleebitud koera- ja kanajoonistused juures. Tibu oli teistest kanapoegadest palju väiksem ja nii hakati teda norima. “Sinust ei kasva kunagi kana!” öeldi veel takka.
Või muinasjutt kahest suurest sõbrast – haugi- ja ahvenalapsest. Olgugi, et erinevad ja teised viltu vaatasid, tahtsid nad ikka sõbrad olla.
Ja lugu sellest, kuidas uhke välismaa Volvo tee peal katki läks ja sealsamas seisnud traktorit noris. Lõpuks aga aitas traktor auto töökotta. Jutt lõppes tõdemusega: “Uhkus ajab upakile”. Kõigil neil juttudel oli mingi suurem iva.
Oh, millised jutud ja milline vägev vanaema!
Muidugi mõtleb ta lähedastele sünnipäevaks alati ühe uue ja kordumatu luuletuse.
“Kuigi oled kaunis neiu
meile oled väike Leenu.
Kui sa meile külla tuled,
ikka väike tüdruk oled.
Ära solvu, sest et me
Sind lihtsalt armastame
Vanaema Maive, vanaisa Rein”
See luuletus pärineb 2017. aastast. Mõni kuu hiljem lahkus vanaisa taevastele kalavetele. See ei ole vanaemale kerge olnud. Kuidas saakski, nad olid ju üle 50 aasta koos. Aga vanaema silmades on ikka seesama helgus ja südames seesama soojus.
Pika jutu kokkuvõtteks – täna tähistab selle loo peategelane, vanaema ja nüüd juba ka vanavanaema Maive Jõeleht oma 80. sünnipäeva. Kallis vanaema, oled meile väga armas ja hoolime sust väga!
Ja veel loodan, et teistelgi õnnestub samasuguse vanaemaga aega veeta. Kui see pole enam võimalik, siis ehk võiks tolku olla minu lemmikraamatust. Saanud aru, et õunapuu otsas kohatud vanaema elab vaid unistustes, sai Andi sõbraks hoopis naabrusse kolinud üksiku vanatädiga. Nad klappisid kohe, sest igatsesid ju mõlemad seltsilist.
Meiegi ümber on palju üksi elavaid vanatädisid ja -onusid. Märgakem neid.
Kirja pannud lapselaps
Helen Mihelson. Vanaema õnnitlevad juubeli puhul ka ülejäänud lapselapsed ja lapselapselapsed.
* Pean end erakordselt õnnelikuks inimeseks, sest Hiiumaale tulles saan külastada kaht vanaema. Minu teine vanaema ei ole mitte vähem vägev! Aga temast mõni teine kord.
