Allikas: Erakogu, fotokoopia Õhtulehe artiklist Hiljuti Kärdla Sireli tänava sibulapeenrast leitud kuldsõrmus on tekitanud parasjagu elevust nii Hiiumaal kui mandrilgi. Leiust kirjutasid nii Õhtuleht (19.08.2022) kui Postimees (4.08.2022), sest lugu on ju igati intrigeeriv. Kommentaare on tulnud ka sellekohastele sotsiaalmeedia postitustele “Ajalooline Hiiumaa” grupis.
Selle artikli autoreid hakkas aga huvitama küsimus: kas on võimalik selgitada välja, kellele see sõrmus kuulus ja kuidas see peenrasse sai? Etteruttav vastus on “ei”, aga mõned mõtted ja ühe lahendusvariandi võime siiski välja pakkuda.
Mida me teame ja enam-vähem kindlalt oletada võime?
Tegu on kullast sõrmusega, kuhu on graveeritud initsiaalid “K.P” ja aastaarv “1923”. Õhtulehe artikkel täpsustab, et “Eesti tarbekunsti- ja disainimuuseumi ehtekogu hoidja ja projektijuht Ketli Tiitsar pakub, et sõrmusel olev märge TG võib tähendada, et see pärineb Theodor Grühni juveelikojast. Grühn õppis Riias ja avas seejärel Tallinnas oma kullassepatöökoja Theodor Grühn & Ko. (asus aadressil Harju 28), mis tegutses kuni 1940. aastani. “Sõrmusel olevat märgistust kasutati aastatel 1919–1924,” lisab Tiitsar. “Alates 1922 hakati tegelikult kasutama juba lõviga märgistust, aga mõned töökojad jätkasid vana märgistusega veel kuni 1924. aastani.”
Theodor Grühni kullassepatöökoda
oli sõjaeelsel perioodil üks Eesti tuntumaid ja tunnustatumaid. Asutaja, Theodor Grühn (6.02.1879 Kuramaal, Lätis), õppis ametit Riias ja tuli 1900 Eestisse, asudes tööle õpitud erialal. 1918. aastal asutas iseseisva kullassepatööstuse ja 1927 kullassepaäri. Tegi koostööd teiste Eesti oma ala tippudega. Ilmselt lahkus Grühn ümberasujana Saksamaale, sest pärast aastat 1940 tema kohta infot leida ei õnnestu. Kahjuks ei leidu Arhiivi Infosüsteemi AIS andmetel materjale Grühni kullassepatöökoja kohta meid huvitavast ajaperioodist (näiteks tellitud tööde loetelu või kassaraamat).
Suure tõenäosusega oli tegu abielu- ehk laulatussõrmusega. Ketli Tiitsar täpsustab: “Kuldsõrmused olid abielusõrmustena 1920ndatel ikkagi juba pigem levinud. Arvukalt kuldehteid said muidugi lubada vaid jõukad linnaperekonnad, ent abiellumine oli nii oluline sündmus, et selle puhul lubati endale ka see üks ja erilisem ost. Ajaloost on ju ka teada, et pulmalaen ei ole Eestis mingi uue aja nähtus”.
Paraku on väga keeruline võrrelda leitud sõrmust Eesti muuseumite kogudes leiduvate abielusõrmustega. Eesti muuseumite andmebaasist tuleb päringule “abielusõrmus” vaid seitse vastet. Needki on pärit eri ajaperioodidest ning osadel puudub detailsem kirjeldus või foto. Ilmselgelt on tegu sellise esemeliigiga, mis annetusena harva muuseumisse satub. Ja on veelgi väheusutavam, et see sõrmus oleks valmistatud hõbe-, kuld- või muuks sümboolseks pulmaks.
Oleme eeldanud, et “K.P” tähistab ühe abielupoole initsiaale (ees- ja perenime esitähed) ja välistanud kõik muud kombinatsioonid (alates sellest, et tegu on abielupaari kummagi poole ees- või perenime esitähtedega (“Kersti ja Peeter” või “Kimber ja Prähla”) kuni lõpetades sellega, et tegu oli venelasele kuulunud sõrmusega (“Konstantin Petrovitš”) või ühe abielupoole kahe eesnimega (“Karl Paul”), samuti kõikvõimalikud muud kombinatsioonid abiellujate ees- ja perenimedega. Lisaks oletame, et need on abielujärgsed initsiaalid, st naise puhul abieluline nimi. Sõrmusel olevate tähtede kirjašrift meenutab 1920–1930 levinut. Sõrmuse suurus (diameeter) on umbes 2 cm. Mõõtmine ei ole olnud täpne ja see on tehtud käepäraste vahenditega, kuid pigem on see siiski “mehe mõõtu”.
Eeldame, et sõrmuse omanik pidi olema olnud Hiiumaaga (arvatavasti Kärdlaga) pikemalt seotud. Ei saa muidugi välistada, et mõni õnnetu turist või ametiasjus Hiiumaad külastanu pillas selle kuhugi või näppas temalt selle tõesti vares või harakas. Usutavasti on sõrmus seal siiski lebanud aastaid – kui mitte aastakümneid. Maapinna tõus ja üllatavad nihked toovad ka pikemat aega ja pidevalt kasutuses olevatest peenardest välja iga-aastaseid uusi “leide” (mis reeglina on peamiselt kivid). Kuld maapinnas ei kahjustu (seda kinnitab ka Ketli Tiitsar) ja teiseks, kui sõrmus oleks kaduma läinud lähiminevikus, siis küll oleks kirjeldusele vastava sõrmuse valdaja selle kadumisest politseile teada andnud või tunneks juba praegu rõõmu selle taasleidmisest. Midagi sellist teada ei ole (kahjuks pole ka teadet kaduma läinud sõrmusest kaugematest aegadest). Ei saa muidugi välistada, et mõni uudishimulik vares või harakas nokkis selle kusagilt mujalt välja ja poetas sõrmuse õnnerikkalt just sinna peenrasse – aga see ei muuda üldist seisukohta: sõrmus on kaotsis juba pikemat aega.
Mida me ei tea, aga võimalusel katsusime välja selgitada?
Me tegelikult ei tea, kas see on laulatussõrmus. Sõrmuse tüüpi hinnates on see seotud abieluga, aga see võib olla ka näiteks kihlasõrmus. Sisulist vahet selles ju justkui polekski – aga viimasel juhul võib aastaarv (1923) tähendada ka kihlumist ning paar võis abielluda alles 1924. Kombed ja tavad on erinevad ja muutunud nii ajas kui ka olnud mitmesugused inimeste ja perede lõikes. Kui abielusõrmus läks põhjusel või teisel kaduma – siis kas selle omanik soetas uue? Kas mattes jäeti abielusõrmus lahkunu sõrme? Kas erinevates usutunnistustes olid sõrmuste paneku ja nende kasutamisega erinevad traditsioonid? Vastuseid on mitmesuguseid ehk “nii ja naa” – ühest traditsiooni või tava pole võimalik välja tuua.
Me ei saa piirata “kahtlusaluste” ringi vaid Kärdla elanikega 1920ndate esimesest poolest. Arvestades seda, kui palju Kärdla elanikkond muutus ennekõike sõjaaegsetel ja -järgsetel aastatel (sh mujalt Hiiumaalt, aga ka mandrilt tulnud – ja sealhulgas ka Kärdlas vaid ajutiselt elanud inimesed), on see ring palju laiem. Aga kui ring väga laiaks ajada, siis võiks püssi kohe põõsasse visata ja öelda, et igasugune uurimine on mõttetu, sest sõrmuse võis kaotada näiteks mõni teise ilmasõja ajal Kärdlas viibinud saksa sõjaväelane või oli see komisjonimüügis ja vares pani selle sealt pihta.
Igal juhul sai läbi vaadatud kõikide Hiiumaa koguduste kihluste / abiellumiste nimekirjad, mis on Saagast kättesaadavad: EELK Pühalepa (siia alla käis ka Kärdla), EELK Käina, EELK Emmaste, EELK Reigi, EAÕK Emmaste, EAÕK Kõrgessaare ja EAÕK Pühalepa. Seega puuduvad andmed baptistide, priilaste ja teiste lahkusuliste kohta.
Tulemus oli null. Kõikide nende koguduste peale ei leia ühtegi inimest (nii mehed kui naised), kelle eesnimi algustäht oleks “K” ja perenime oma (meestel sünninimi, naistel abielujärgne) “P”.
Seejärel – rääkides iseendale mõnevõrra vastu – piirasime ringi ikkagi Kärdla elanikega sõjaeelsel perioodil. Kas leidub mõni “K.P”, kes elas Kärdlas ja ei abiellunud Hiiumaal 1923? Siin oli allikabaas oluliselt piiratum. Saagas olevas alajaotuses “Elanike nimekirjad Eesti Vabariigi perioodist 1918–1940” ei ole Kärdla kohta materjale. Kärdla linnavalitsuse fondis 1918–1944 (ERA.4310) ei ole eraldi elanike nimekirju, on vaid üldised “andmed elanike arvu kohta”. Ja ega nendest nimekirjadest ka tegelikku kasu ei tõuseks, sest nimekiri fikseeriks vaid ühe ajahetke ja loetelu inimestest, kes kokku on Kärdlas kasvõi sõdadevahelisel perioodil elanud, ei ole võimalik koostada. Jäi veel EELK Pühalepa personaalraamat, mille mugava juurdepääsu tõttu ka läbi vaatasime. Ka siin oli tulemus null.
Viimase õlekõrrena hakkasime mõtlema sõdadevahelisel perioodil initsiaalidega “K.P” Kärdlas elanud inimestele. Sõelale jäi neli: Konstantin Prähla, Karl Poola, Konstantin Pello, ja Kurt Peltzer.
Järgneb
