Imelikul kombel on taimedele nimesid andes ikka aina kägu ette jäänud. Mida kõike pole käoga seostatud: käokann, käoking, käokuld, käopäkk, käopõll, käokeel, käoraamat… Neist viimane on kirjanduse andmeil üks Hiiumaa tavalisematest orhideedest.
Küllap saare servaaladel nii ongi. Hiiumaa keskel on teda aga tunduvalt harvem. Muide, lisaks harilikule käoraamatule kasvab harva Saaremaal ja Põhja-Eestis ka lõhnav käoraamat. Too aga lõhnavat pigem kassipissi järele ja on üldse pisemat sorti.
Harilikku käoraamatut olen trehvanud Kagu-Hiiumaal. Sel juuli alguse hommikul olen aga hoopis saare loodeservas Kõrgessaares. See kant on käpaliste paradiis. Enamus neist miskipärast armastab lubjarikast, samas niisket kasvupinnast. Samuti peab olema lagedust. Kindlasti pakub palju toredat laiside ümbrus, ent põikan hoopis metsarüpes peituvatele pisikestele soolaikudele.
Esimene on üpris nätske madalate tarnade väli, kus sooneiuvaipu, natuke sõrmkäppi, kärbesõit ja käoraamatut. Näed jah, siin nemad on. Erinevalt töntsakatest hallidest käppadest (keda siin küll ei paistagi) või jõulistest sõrmkäppadest, jätab käoraamat oma pikkade kitsaste lehtede ja ahta pika õisikuga õige nõtke mulje. Nende lillakasroosad õisikud lõhnavad üpris tugevalt. Ühest küljest natuke nagu sireli moodi, teisalt aga pisut mõrkjalt, väidetavalt muuseas nelgi järele. Aga eks iga inimese lõhnataju ole erinev.
Järgmine soolaik. Lepikuriba taga sinab merelinnuhääleline Kirikulaht. Siinset ala üritatakse raiumisega lagedana hoida, ent sanglepad võsuvad jonnakalt taas ja taas, luues veidra ümartutsakalise põõsasmaa. Inimese vahelesegamiseta saaks siinsest paigast kiiresti mets. Kuid siis kaoks ka enamik praegusest taimerikkusest.
Tegelikult ei saagi siinset kohta päris õigeks sooks pidada, sest vesist lirtsuvat pinda pole sugugi kõikjal, osalt on madalrohune maa õige tahke. Sellest hoolimata kasvab siin Lääne-Eesti lubjasoodele tüüpiline pruun sepsikas väga hästi. Hmh, sepsikas oma õhulises väikses mätasharjasuses oleks üks igavesti tore ilutaim, taban end mõttelt.
Käpalisi jagub siin kamaluga. Eeskätt sooneiuvaipu, kel valgekirjud õied just puhkemas. Lähedalt vaadates on nende õied meie käpaliste seas ühed need kõige orhideelikumad, kui nii võib öelda. Päris palju istub kahvatutel varrerootsudel mustjaid kärblasi, pisikesed silmad täppidena peas helendamas. Need on kärbesõied. Naljakad tegelased. Lisaks üksjagu palju käoraamatuid, taamal lausa hõredat kogumikku luues.
Kõikjal libletab madala mustjuure lehti, siinseal kerkivad nende valendavad udupehmed seemnepallid. Natuke veider tundub sootaime sepsika ja niiduasuka mustjuure kooslus. Aga ju see koht siis on neile mõlemale sobiv kokkupuuteala: lubjaklibul lasuv savikas niiske maa.
Muuseas elutseb siin palju lihasööjaid võipätakaid, õrnad väiksed õied varitseva leheroseti kohal sinetamas. Ja igal pool metsaservas ning metsas kestab ümaralehiste uibulehtede valgete õisikuküünalde pidu. Oma iselaadse ilu poolest ei jää nad meie looduse orhideedele teps mitte alla.
