Tapio Vares Alustuseks tolmpea püsielupaik. Väga tore rikkalik ala, ju kinnikasvanud endine puisniit. Siin on kõike: sarapuukaasikut, männikut, kuuske, kadakat, pooppuud, kukerpuud, kuslapuud, paakspuud, tuhkpuud. Hõredamates välu moodi kohtades lillatab-kollendab harilikke härgheinu, on värvmadarat, sinilille, pajuvaaki, maikellukest, suureõielist kellukat, maarjaleppa, uibulehte, angerpisti, äiatari, harilikku kuutõverohtu, vesihaljast tarna, lubikat, lillakat ja nii edasi.
Väiksed kinnikasvavad välulapid vahelduvad päris tihedate padrikutega. Kuid otsitavat tolmpead ei paista kusagilt. Kaen prooviks ka ida poolt. Siin on kuldkanniõieline loovälu, hõredat männi ja kase metsa, kuid tolmpead mitte. Püsielupaik küll, ent ilma püsielanikuta? Miks ei ole? Koht peaks ju õige olema. Kas tõesti sundis see kõva põud kõiki tolmpäid puhkeaastat võtma? Vaevalt siiski. Sest mõned ajad hiljem saan kinnitust, et vähemalt Sarve poolsaare keskosas õitsesid punased tolmpead selgi aastal. Küll olid taimed kuivuse tõttu väiksevõitu, ent olemas igatahes.
Heltermaa pool kohtan ilusaid kasepuisniidulaike ja koledaid karjuvaid eravalduse sildilärakaid. No kas peab siis kohe nii karmilt vehkima nendega, et edasipääs keelatud? Kui kõik hakkaksid üle Hiiumaa sedasi oma eramaid sulgema, mis siis saaks?
Suundun Heltermaalt lõunasse. Siingi pidavat punaseid tolmpäid kasvama, isegi uhke stend lubab seda. Näe, siin on kõvasti lookaasiku (männiku) alt võsa hõrendatud. Kuid ei mingeid tolmpäid. Ei ole mul seekord tolmpeaõnne mitte üks krips. Käies koperdan lausa kuni põlvekõrguste kadakatüügaste otsa. Kas tehti siin võsaraiet paksu lume ajal, et säärased hirmsad ja ohtlikud kaikad püsti jäid? Igatahes ilus selline metsaalune muidugi üldse ei ole.
Ühe kidura looniidu servis leian peenelehistele kaskedele vastandumas kaks väga lopsakat laialehist puud. Jalakad, kes muud. Nad teevad ümbruse paugupealt eriliseks. Lookaasikute sekka võiks olla ka niiöelda loojalakastikku. Aga ehk kunagi kujunebki siia säärane? Kui need puud vanemaks saavad ja järglasi külvama hakkavad.
Nätskes orus lillatab harilikke käoraamatuid, kuival nõlval on kuutõverohtu ja tumepunast neiuvaipa. Kuid mis see seal siis valendab? Ei, ööviiul mitte, hoopis käoraamat. Poolteist jalga kõrge ja õied üleni puhasvalged. Valgeks maskeerunud krabiämblik on õisikul jahivalves, jalad õieli.
Tagasi mereäärsel maanteel, leian valkjaid käoraamatuid veel. Ühel huuled pea täiesti valged, kannus helelilla. Siis juba tosinkond valkjaslillakat käoraamatut, üks lausa põlvekõrgune hiiglane. Ja veel paar õrnalt lillakat. Näib, et hele õierüü on siinkandis väga moes. Valgeõielist käoraamatut on Hiiumaalt leitud tegelikult õige mitmelt poolt: Kõpust, Kõrgessaarest, Valipelt, Vahtrepalt, Kukka soost. Eriti kasvab neid aga Sarve poolsaare idaosas, nii madalsoodes kui lookaasikutes. Valge vorm arvatakse olevat ööliblikate maiuspala.
Päris valgeõielise käoraamatu foto jäi päiksepaistes kahjuks plassivõitu. Illustratsiooniks tuli ilusam pilt välja õrna lillaka tooniga valkjast käoraamatust. Kasvab ta koos teiste sarnastega Heltermaalt verstajagu lõunas otse rannatee servas. Nüüdseks on nad õitsemise mõistagi juba ammu lõpetanud.
