Lubjakruusased teeperved läbi Kesk-Hiiumaa hapunõmmede on täiesti omaette maastik. Kui ümber levivad männikud mustikate, kailude ja teiste kanarbikulistega, siis teeservi palistab hoopis rikkalikum, pigem lubjalembene taimestu.
Näed, Nõmbalt Kapasto poole astuma hakates saadavad tükati suures puntras koos kasvavad tumepunased neiuvaibad. Selle liigi aina edenev levik Hiiumaal tekitab mõtte, et sedasi võiks ta saada saare sümbolorhideeks.
Veel teisigi käpalisi leian. Vähem kui verst Nõmbalt on ööviiuli lehti, ent peatähelepanu köidab lillaroosa õieküünal. Vahi, harilik käoraamat on Nõmbalgi olemas! See on uhke ülepõlve taim. Alumised õied on viljunud, ent enamus nuia õitseb täiega, ehkki on juba 18. august. Eks sel aastal kõik ju viibis, ent ikkagi, kuu aega tavalisest hiljem siin. Õisikunui levitab tugevat head lõhna, kuidagi mõrkjat, nelgise noodiga. Suve lõhn…
Alles hiljem hakkan järgi mõtlema, et see seal polnud üldse päris õige harilik käoraamat. Hiline õitseaeg, kopsakas tihe tugevalt nelgilõhnane õisik ja kõrge kasv viitavad justkui tihedaõiesele käoraamatule (Gymnadenia densiflora). See varasemalt hariliku käoraamatu vormina käsitletu on nüüdseks eraldi liigi staatusesse tõstetud. Geneetiliselt seisvat tihedaõiene käoraamat harilikust ja lõhnavast käoraamatust täiesti omaette. Liigi täpsem levik on Eestis seni teadmata. Aga näiteks juba paarikümne aasta eest märgiti kopsakaid käoraamatuid Kõrgessaare kandis. Ja tundub, et Nõmbal on nüüd ka. Ehkki kõigest üksainus taim. Õnneks teepervest piisavalt kaugel, et pääseda pidevast maha niitmisest.
