Juunikuu on orhideede kõrgaeg. Jumalakäpad küll juba lõpetanud, ent nende järel on järje üle võtnud hallid käpad ja sõrmkäpad. Jaaniaega täidab ööviiulite puhkemine, nende kannul käoraamatud ja mitmed teisedki.
Miskipärast ei olegi mu lemmikuks uhke kuldking või haruldane valge tolmpea. Hoopis hall käpp (Orchis militaris). Ta on selline kodune ja oma, samas igal aastal ikka üllatav ja paganama ilus. Ma kutsun halle käppi maasireleiks. Nad tõesti meenutavad vormilt ja värvilt nagu maast tõusvaid püstisi sirelikobarakesi.
Jah, hall käpp on mu vana tuttav. Ta oli esimene orhidee, kelle selgeks sain. 1991. juunis tõi naabriplika mulle ühe õievarre. Et mis ilus lill see on? Murdis samast me toonase ühismaise tiigi äärest. Too oli kümnekonna aasta eest kaevatud ning laiali lükatud lubjasavimoreen polnud ikka veel täielikult taimestunud. Hall käpp ongi üks selline nobe häiritud maade asustaja. Teda on leitud kasvamas muuseas lausa Virumaa tuhamägedelt.
Ilmselt oleks hall käpp nüüdseks tiigi ümbert kadunud. Sest sealne mattus suurelt jaolt paksult kastikusse, hakkas lehtpadrikuga kinni kasvama. Kuid nii aastat 17 tagasi laiendasin ma sinna aia. Võsamets sai maha raiutud ja aas niidetavaks tehtud. Ikka muruniitjaga, sest nii on kõige hõlpsam. Võimalusel jätsin üksikud säilinud hallid käpad niidukist puutumata. Sügiseni. Et nad viljuda ja seemneid külvata saaksid. Ja tulemus? Eks ikka aina keerukam nökerdamine. Sest hallidele käppadele meeldib säärane hooldus lausa hirmsal kombel. Neid hakkas aina rohkem siginema. Tänavu 9. juunil lugesin seal kokku juba vähemalt 90 õitsvat halli käppa, paar tükki langes kogemata siiski ka niiduki ohvriks. Nii et pealkiri “Koduaia sada halli käppa” peab peagu paika. Kuid peale selle on ka hulk noori, veel mitte õitsvaid taimi.
Halle käppi on seal päris mitut mõõtu, tegu ja nägu. Mõni kaugelt üle jala kõrgune, pika hõreda õisikuga. Üks eriliselt tihe-tiheda õisikuga, et vaata ja imesta. Ning ka valkjatooniline on ilmunud. Mitte päris valge, ent siiski täitsa isemoodi hele-helelilla. Vahest sigineb lõpuks sedasi ka päris albiino hall käpp, mine sa tea!
Kindlasti on siin koduküla, aga võibolla kogu Kesk-Hiiumaa kõige halli käpa rikkam maalapike. Üks aasta käisin ekstra Nõmbal ja naaberkülas Lojal halle käppi otsimas. No vähe, väga üksikud. Pole ju enam siin puisniite, nende kunagisi meelismaid. Muiste õilmitsesid Nõmbal ka jumalakäpad ja kärbesõied. Jumalakäppi näeb nüüd veel pigem saare servadel loodudel ja kärbesõisi näiteks lubjarikastel soolapikestel.
Eks see koduaia lubjasavimoreenpinnasel asuv aas oma olemuselt meenutagi mõneti loopealset, sellist veidi niiskemat tüüpi. Pole siis ime, et lisaks hallile käpale siia ka muud orhideed riburadapidi ilmuvad. Tiigikaldail kisub sõrmkäppade uputuseks, neid on nii täppidega kui ka täppideta lehtedega. Külvub neid juba ka tiigist kaugemale. Rohekas käokeel kinnitab järjest jõudsamalt kanda. Kui ööviiul ehk kahelehine käokeel hoidub liivpõhjamullalisse metsaaeda, siis tema asustab just seda hästi lubjarikast avaniitu. Suur rõõm on ka käoraamatu mitmest uuest taimest. Tavalist suurt käopõlle ei maksaks üldse mainidagi. Tema on Hiiumaa orhideedest ainsana täitsa umbrohu eest. Aga ilus ikkagi, eriti kui väikseid õisi lähemalt vaadata – päikese läbi kumades on need suisa merevaiguvärvi.
Kõige hingelähedasemaks jäävad siiski maasirelid, hallid käpad. Ilma nendeta oleks juunikuisel koduaasal midagi väga olulist puudu. Tegelikult päris nukralt tühjad on ikka kõik teised koduküla niidud, halli käpa kunagised elupaigad…
