Tänavune Hiiumaa koosmeelekandja on MTÜ matkaklubi Muku ja seda teenitult, sest kokku ja üksmeeles matkama tullakse klubi kutsel rõõmuga.
Klubi juhatuse esinaine, kogenud (mägi)matkaja Inna Lepik: “MUKU on hiiu keeles, tore, armas, mõnus. Väike. Selle nime peale tuli klubi idee peamisi autoreid Urve Merendi. Kui me kogunesime, nüüd juba 17 aastat tagasi, keset Hiiumaad RMK Kapasto metsaonnis. Mõtlesime, et me muudkui käime mööda Hiiumaad ringi ja et kui teeks sellise klubi ja kutsuks ka teisi inimesi, et ehk on huvilisi rohkem.”
Enamus klubi asutajatest olid Hiiumaa giidid, Inna teiste hulgas. Eks nad ju käisidki Hiiumaal ringi sellepärast, et kui külalised tulevad, siis giidid peaksid kõige paremini ju teadma, mida nad siin näha saavad ja loodavad. “See ongi ju meie loodus, mis on suht ainulaadne maailmas, vähemalt Euroopas küll – puhast loodust jääb ju järjest vähemaks,” ütleb Inna.
Kaasatulijaid oli ehmatavalt palju. “Esimesele matkale, mille me välja hõikasime, tuli üle 60 inimese. Õnneks taipasime edasi teha eelregistreerimisega. Praegu ma imestan, et nii paljud inimesed andsid oma osalemisest teada, sest mida aasta edasi, seda vähem inimesed annavad eelnevalt oma tulemisest teada. Vaatavad hommikul ilma järgi, kas minna matkale või mitte.”
Esimene matk klubina toimus Hiiumaal Õngul, teisel matkal oli juba üle 90 inimese. See andis klubi eestvedajatele teadmise, et nad on küll Hiiumaa giidid, aga päris matkajuhi teadmisi ja oskusi neil ei olegi.
Nii hakati uurima, millised võimalused on matkajuhi tarkuste omandamiseks, et oleks hea kindel tunne inimestega metsa minna. Eesti Matkaliidu kaudu saigi mitmetel koolitustel käidud ning sai ka abi-jalgsimatkajuhi eksamid tehtud. Õpivad aga nad jätkuvalt pidevalt midagi juurde.
“Panime paika, et matkame vähemalt kord kuus ja et meie enamus matku ongi Hiiumaal. Enamasti ühepäevased. Ja esialgu sai pandud, et vähemalt teeme ühe välismatka, st Hiiumaalt väljapoole, aastas. Esialgu mindigi avastama Saaremaad, Vormsit, Läänemaal sai käidud… Tasapisi hakkasime vaatama kaugemale. Ja matkade liigid läksid ka erinevaks. Lisaks jalgsimatkale loomulikult jalgrattamatkad, siis ka veematkad – oleme käinud süstade ja kanuudega sõitmas. Matkaliigid on erinevad, matkarajad erinevad, aga ka inimesed on erinevad. Käies sama rad, kui matka viib läbi teine, st väljastpoolt Hiiumaad inimene, siis ta võib hoopis teistmoodi, teise vaatenurga alt sellele läheneda. Ja seda me väljastpoolt tulnud inimestelt ootamegi. Välismatkadest võiks nimetada näiteks seljakotimatka Püreneedes, jalgrattamatkasid Gotlandil ja Ahvenamaal. Välismaa nimed küll kõlavad uhkelt, kuid ma usun, et Hiiumaa muutus paljudele meie matkadel käijatele suuremaks ja huvitavamaks. Kaasa arvatud ka meile, matkakorraldajatele. Hämmastav on see, et mõtled küll, et nende paljude aastate jooksul ma olen siin igal pool käinud ja kõike näinud. Aga igal aastal tuleb mõni nurk, koht, kus mõtled – vau!, kuidas ma siia pole sattunud, ma ei teagi, et selline paik on olemas!”
Ka on klubil aastate jooksul kujunenud välja mõned matkad, mis toimuvad igal aastal ja kus on osalejaid-fänne kaugemaltki kui Hiiumaalt ning nende pärast tullakse spetsiaalselt kohale. Üks selline on igasügisene seenematk. Lisaks linnuvaatlusmatkad, taimevaatlusmatkad jt.
Detsembris tähistavad mukukad klubi sünnipäeva ja siis pannakse kokku järgmise aasta ootused, mille põhjal valmib aastane matkaplaan.
Klubilaste peamine eesmärk on, et kõik seda tegevust naudiksid. “Ei taha ju kellelegi peale sundida, et peab matkamas käima – ei, see peab olema inimese enda soov ja tahe,” ütleb Inna Lepik. Sellest tulenevalt ei ole klubi ambitsioon, et liikmeskond oleks hästi suur ja et kõik peavad igal matkal osalema. Küll oodatakse noori klubiga liituma. Mida mitmekesisem on klubi liikmeskond, seda põnevam on ja seda huvitavamaid ideesid võib tulla.
Klubi juhina ütleb Inna, et saab oma tiimi peale alati loota ja nad kõik on hästi loovad ja targad inimesed. Kindlasti panevad silma särama tänulikud matkalised. Muide, matkalubi MUKU matkadele on oodatud ka need, kes polegi klubi liikmed. “Enamasti kutsume matkadele kaasa ka teisi. Ja kui tullakse ja öeldakse, et vau, see oli nii äge koht, kus sa meid viisid, see annabki jõudu.”
Küsis KATRIN KIVIVUORI
