Kolmapäeval oli Hiiumaal jälle põhjust rõõmustada. Pärast kaheksa aastat kestnud eeltööd toodi uue tervisekeskuse katuselt alla sarikapärg. Augusti lõpuks saab valmis tervisekeskus ja järgmise aasta veebruariks haigla uus erakorralise meditsiini osakond.
„Jonni ei jäetud,“ kõlas kõnedes korduvalt. Ja et „tuleb ennast tõestada“. Tõestada, et siin on ka inimesi, kes vajavad teenuseid ja uusi kaasaegseid ruume ja investeeringuid. Ja võibolla suuremalt, kui mandrilt vaadates tundub.
„Mis te seal Hiiumaal üldse teete?“ on tavaline küsimus, millele peab vastama, kui kohtud kellegagi, kes terve elu veetnud pealinnas. Tegevuse leidmine pole siin mingi küsimus. Aga selle jaksu leidmine, et ennast pidevalt tõestada ja midagi eest vedada, see võib olla küll. Viimase kolmekümne päeva jooksul on mul kolm korda ehituskiiver peas olnud, sest jälle sünnib midagi uut. See tähendab, et kellelgi on olnud jaksu ennast jälle tõestada. Mitte ainult ennast, vaid kogu Hiiumaad.
Viimasel ajal räägitakse palju säilenõtkusest. Kas sellega väljendatakse midagi uut, mida enne pole maailmas olnud, ma ei tea, aga ma tean, et Hiiumaal ei ole see kindlasti midagi uut. Siin lihtsalt ei saa teisiti. Peab olema säilenõtke. Aga meie oleme säilenõtkuse asemel kogu aeg rääkinud kadakate sarnasest sitkusest.
Aga vahet ei ole, mis selle nimi on. Peaasi, et meid on ja peaasi, et me jaksaks. Ja kui vahepeal saab millegi üle rõõmustada, siis see aitab jaksata. Praegu on põhjust rõõmustada küll.
Piret Eesmaa
ja