Riia botaanikaaia puhul ei pääse ma mööda nostalgitsemisest. Oma esimese välismaareisi tegin ma nimelt Riiga. Hääletades, sügisel 1995. Tahtsin saada hõlmikpuuseemneid.
Arvasin ekslikult, et viljuv hõlmikpuu kasvab botaanikaaias. Ei saanud ma selle elava fossiili seemneid, ent ahhetasin ikkagi, tundus nagu oleksin lõunamaale sattunud. Pikkpeenkauntega lopsakas trompetipuu, õhetavroosade “käbidega” ja banaanilikult latakate lehtedega varimagnoolia; siis veel ogaviljades harilik kastanipuu ja luuderohud puudel turnimas…
Aastal 2012 jõudsin sinna uuesti. Just oli olnud miinus 30kraadise pakasega talv ja luuderohud sangleppadel peagu täiesti elutud.
Kaks ilma kolmandata ei jää ja nüüd juunis sain taas Riia botaeda. Vanad tuttavad on endiselt alles, nii varimagnoolia kui kastan. Magnoolia oli täis hiiglasuuri valevaid õisi. Kastanipuul paistis ilmumas ohtralt püstiseid õieurbi. See lõunamaine viljapuu on küll vahepeal kõvasti külmast räsida saanud, ent kaks haru kasvavad vapralt edasi. Maas vedeles vanu siilokkalisi viljakesti.
Kõrval sirguv kestendava koorega hikkoripuu (Carya ovata) on samuti ilus puu ja hikkoripähklid teada-tuntud toidupoolis.
Parajasti õilmitsesid aia kümned rodod; jagus lillat, kollast ja oranži värvimöllu, lausa liigagi ülevoolavalt.
Luuderohud sanglepatüvedel on taas võimsaks sirgunud. Muuseas tunneb end meie kodumaise kõrval hästi ka ümarlehtedega kolhise luuderohi. Väga äge oli ühel lepal turniv kikkapuu: Euonymus fortunei var radicans. Mõelda, et kikkapuude hulgas on olemas ka liaan, pealegi igihaljas. See siin lõi täiesti troopikalähedase meeleolu, kuna on oma kümne meetri kõrgusele jõudnud, oksi laiali-õieli sirutades. See juba on midagi!
Paaris kohas jäi ette üksik Sosnovski karuputk. Jajah, seesama keelatu ja ohtlik, inimesele põletusi tekitav, taimestikku lämmatav invasiivik, keda usinalt hävitatakse. Sellise tegelase puhul oleks eeldanud ta natuke rohkem puuriga eraldamist, kui need paar latti putke ümber.
Riia botaia siseruumes polegi ma vist käinud, aga seal oli näiteks liblikamaja. Vaid paar suurt liblikat laperdas sel pilvisel päeval hoones ringi. Peale selle mingid linnud, nii erepunase sulerüüga, justkui oleks nad inimese poolt mõõdutundetult üle värvitud.
Palmimajas kasvavad mõistagi palmid, aga ka eri araukaariad. Oli loorbereid, lõhnas mürt. Huvitav oli vahemereline endeem Buxus balearica, kel tavalisest pukspuust palju pikemad-suuremad lehed. Pottides võis näha himaalaja seedrit ja kanaari mändi ning laia-okkalisi kivijugapuid. Ka pea- ja pähkeljugapuud (Torreya, Cephalotaxus) kasvasid siin sisetingimustes. Alles mullu sügisel Taanis sain neid näha kasvamas avamaal, lausa korralike puudena; kaasa tõin seemneidki. Kliima soojenedes võiks loota, et need erilised okaspuud peaks vastu ehk meie saartelgi.
Teisalt, seni pole isegi metasekvoiadega just ülemäära julgustavaid tulemusi. Näiteks hukkusid nad nii minu koduaias kui Suuremõisa lossiaias, ei näe see hea välja ka Tartu botaanikaaias, seevastu mahedate talvedega Sõrves vohab varsti vist kümne meetri ligi. Siin Riias on kindlat teed mindud ja metasekvoia palmimajja istutatud. Kõrgust juba päris hästi teisel.
Ja näe, ka lopsakate kladoodidega (laienenud võrsed, mis täidavad lehtede ülesannet) Ruscus hypoglossumi igihaljas põõsas kasvab siin sisetingimustes. Iseenesest ulatub ta areaal Slovakkiani välja ja mu Bulgaariast korjatud seemneist tärganud taimed on paar talve õues üle elanud. Eks näis. Eksootide katsetamine on igatahes üks põnev tegevus!
Keda meil muidugi üldse pole mõtet kodutiigis katsetada, on troopiline Victoria cruziana. See kuulus Lõuna-Ameerika veetaim, kelle latakad lehed võivad kasvada kuni kaks meetrit läbimõõtu ja kanda vee peal isegi last. Need lehed on tõesti veidrad moodustised, nagu suured taldrikud, servad järsu randina üles keeratud. Ja alaküljed on ogalised, et lehti ärasöömise eest kaitsta. Sellest pole alati abi ja värvikirevad Jaapani kalad koid on ses basseinis nii mõndagi lehte usinalt mekkinud. Kuigi Tallinna botaanikaaia kasvuhooned on hulga uhkemad, siis sääraseid viktooriaid näeb just nimelt Riias.
