Miks on läinud nii, et Lätis on tänavu hukatud vaid 55 ja Eestis koguni 15 000 kodusiga?
Vastab maaeluminister Urmas Kruuse: “Keeruline on Lätit kommenteerida, aga Lätis on seakatk nii-öelda juba teist hooaega, meie alles esimest ja väga intensiivset hooaega. Kindlasti on üks põhjus ka selles, et Lätis on seafarmid väiksemad – kui need andmed vastavad tõele, siis 80 protsenti Läti seakasvatajatest peavad vaid kümmekonda siga. See tähendab, et juhtumite hulk pole Eestis märkimisväärselt suurem, aga meie sigalad on selgelt suuremad,” selgitas minister.
Kas spekulatsioon, mis õhku visati, et seakasvatajad ise nakatavad meelega oma sigu, et sellest majandusharust dotatsioonide toel väljuda, võib vastata tõele?
Mina olen avalikult välja öelnud, et ma ei tahaks isegi oma mõtetes seda mõtet mõelda, et keegi tahtlikult seakatku endale farmi tooks. Kui rääkida puhtalt teadmisest, siis kindel on see, et igasugused kahjud hüvitatakse juhul kui bioohutusnõuded on täidetud ja seakatku ei ole mingil muul viisil sisse toodud. Nagu ajalugu näitab, siis seda leida ja avastada, kui keegi seda pahatahtlikult teinud, on põhimõtteliselt võimatu. Ma usun ja loodan, et Eesti seakasvatajad on ausad ja inimesed, kes on kakskümmend aastat sigu kasvatanud. Vaevalt, et nad kergekäeliselt sellest ametist tahaks loobuda.
Kes võtab vastutuse selle peataoleku ja Eesti põllumajandusele tehtud kahju eest?
Kindel on see, et seakasvatajatele hüvitatakse kõik katkuga seotud kahjud. Kindlasti on keeruline otsida ühte ja konkreetset süüdlast. Kui me vaatame, mida on arvanud eksperdid, siis on selge kolmnurk – mets, inimene ja seakasvatus – kui selles suunas suudetakse vastu võtta piisavalt palju ennetavaid meetmeid, on tõenäosus, et seakatk ühte kodufarmi jõuab, minimaalne.