Kadi Laid Jaanuar on väga aktiivne ja väga põnev aeg. Sõnad, mida te ütlete ja kuidas te neid ütlete, on väga olulised.
Selle kuu olulisim tegevus seisneb teistega suhestumises.”
Sõnumi kanaldas Akasha kroonikast Jen Eramith.
Rokitaat Riho Baumann saadab mulle selliseid teateid kosmosest reeglina igas kuus. See oli nüüd jaanuarikuuks.
Kuidas siis koduskonutajale valimisvõitlused kätte tulevad? Eks ikka massikommunikatsioonide ja interneti kaudu, aga ka meilitsi.
Näiteks. Kirjanike liidult tuli lakooniline teade, et 21. jaanuaril tuleb KL musta laega saalis kirjanduslik kolmapäev “Kirjanik riigikokku”.
Ja kus siis läks kirjade vahetamiseks: kas ikka sobib “pühas saalis” kohtuda juga-juhtiva Karl-Martini, Hvostovi, JukuKalle, Paul-Eeriku, Maimu Bergi, Siim Veskimehe, Peeter Ernitsa, Viktoria Ladõnskaja ja teistega. Et mis on valimistel pistmist kirjandusliku kolmapäevaga jne.
* Saatsin ka oma hapra arvamuse: “Mõtlen kaasa. Mis vahet seal on, kas kolmap. või neljap. või reede… Kolmapäevadele müüakse (vist) pileteid. Millal ja kus need erinevate erakondade kirjanikest kandidaadid ikka kokku võiksid saada. Üüritud Nokia-Nordia vms kallis saalis? Mina sobivamat kohta küll välja mõelda ei oska. Mõtelgem ka majanduslikult, armsad kirjainimesed! Põnev õhtu tõotab tulla igal juhul.”
Palusin Jaaku (Johanson), kellel on kõrgkvaliteetsed salvestusvahendid, et ta selle pulli mulle linti võtaks. Nüüd ootan, et ta mulle salvestuse saadaks. Telefonis ütles, et midagi eriti põnevat ei räägitudki. Kui Karl-Martin küsinud, miks kirjanikud kandideerivad, vastatud, et nad on püüdnud küll oma raamatutega maailma parandada, aga pole korda läind. Juku-Kalle oli siis üritanud pisut nalja visata ja lubanud välja anda sarja “101 raamatut, mis ei muutnud maailma”, kuid see olla sulandunud üldisesse tõsimeelsusesse.
* 16. jaanuari Hiiu Leht oli suuremas osas pühendatud Eleringi ja elektri-teemale. Aga muus osas vastasid kandidaadid Urve Tiidus ja Raivo Aeg ajakirjanike valimisküsimustele ikka ka. (Selgituseks: nad ei kirjutanud i s e.)
Ja sama lehe 2. lk all ääres oli väike kirjaoskajalik ringtoite-lugu Tarmo Männilt, kes kirjutas asjast, mida ta ajab – selgelt, lihtsalt, keerutamata ja arusaadavalt. Ilma endapromota. Mulle on ta lood alati meeldinud ja nii ma mõtlesin, et peaksin seda talle ka ütlema. Siis kirjutasingi erakirja: “Nagu teada – eestlane on kiitusega kitsi.
Nüüd siis tuleb: mulle meeldib su mõtete selgus ja nende lihtne kirjapanemine. Su pisut peidetud iroonia ja huumor, mida ainult targad märkavad. Aga eriti puänteerimisoskus. (Vihje tuulepargile.)”
Ei läinudki rohkem kui paar tundi, kui Tarmo helistas ja tänas – senini pole keegi veel ta kirjaoskust kiitnud. Oli siiralt rõõmus. Ja kui tallegi tuli meelde, et ta kandideerib, lisas oma humoorikal moel: “Oleksid ju võinud selle Hiiu Lehte panna!”
Nüüd on see siis tehtud. Sest ta on tõesti üks Hiiu Asja ajaja.
* Noh, ja Koit (Randus) tõi teateid penskarite kohtumiselt Raivo Aegiga. Kandidaat olla olnud üsna tüdind moega, ilmselt liiga palju esinemisi järjest. Olla nagu päheõpitud asju rääkinud. Koit olnud küll irriteerida püüdnud, aga mees polla vedu võtnud.
* Koduskonutaja käib vahel ikka väljas ka. Tavaliselt tunnibussiga Selveris. Aga ükspäev oli asja EMTsse, mis südalinnas e Citis. Sain vaevalt autost välja, kui kohtasin Georgi (Linkov). Hetk hiljem lähenes Juhan Parts. Tutvustamine. Lubas mu luulekogu “koondatud” osta. Veel hetk ja möödumas oli Tõnis Palts. Tutvustamine. Mina ütlesin, et tunnen. Tema ei mäletanud. Lubas ka raamatu osta. Valimiseelsed lubadused needki. Mõni minut Keskväljakul ja kolm kandidaati käest läbi käind! Kõigil nägu peas, et “vali mind!”.
Ega seda vist igaühega juhtu, kes vaid korraks nina kodust välja pistab, et ta kohtub kolme minuti jooksul kolme kandidaadiga!
Aga seda ei teadnud keegi, et olen sots. Ja see, keda ma valin, on kõigest hoolimata sügavalt mu isiklik asi.
Nüüd hakkan ootama rokitaat Riho Baumanni järgmisi valimis-eelseid kosmilisi käitumisjuhendeid veebruariks…
AVE ALAVAINU
