Kingley Vale jugapuumetsas 1.

Sügisese Inglismaa reisi naelaks oli Kingley Vale jugapuumets. Tegemist on Britannia ja võib-olla üldse kogu Euroopa kõige jugapuuderohkema alaga. Siinkohal võtan abiks oma seal päevikusse kribatud hetkemeeleolud.
“Kingley Vale rada hakkas pihta. Sealt loorberipuuga parkimis­platsi servast. Esialgu siiski veel jugapuudeta. Ümber valendasid lubja­klibused põllunõlvad, kerkisid puistud tammede ja vägevate pöökidega. Harilik pöök levib Britannias metsapuuna vaid kaguosas.
Lõpuks tuli vastu tara. Olime kohal. Rada aina tõusis tasa­pisi kõrgemale. Ümber valitsesid niidulapid saarepuude ja naastuste kikkapuudega, lisandus viirpuid, tamme ja kitsemurakate sasi. Iseäranis ohtralt jagus valgeid pihlakaid ning veelgi enam jugapuid. Jugapuude tumedus segunes kontrastselt poolraagus hõbe­lehiste valgete pihladega. Ning siis tuli juba lausaline jugapuustik. Sooneliste tüvede ja laiuvate okste tihe mets, mille all ei kasva midagi. Või kui, siis ainult mõni üksik läikivate lehtedega iileks.
Eks jugapuud ole ju vanad tuttavad, aga no sellist möllu Eesti saartel ei näe kusagil. Pikast trampimisest olen pisut tülpinud (Chichesterist siiani oma viis miili), ent siinne ümbrus pani “oo” ütlema. Eriti siis, kui 30–40 jala (10–15 m)
kõrguses metsas järsku ilmus sirgete tüvede galerii, jämedamad ligi paar jalga läbimõõdus. Tekkis mäluseos Roodose saare küpressimetsaga. Või nagu… Kuid ei, see on juga­puumets, täiesti omaette nähtus. Valdab kummaline meele­olu. On siiski veel maa­ilmas kohti, kus jugapuu kasvab valitseva metsapuuna!
Jõudsime metsast välja lehmade-­lammaste karjamaale. Idas laskub allapoole mäenõlv, üleni täis jugapuude padrikut, siinsamas kerkivad nad tumeda metsamüürina. All kaugel lõunakaares paistab hägune meri. Rannik muutub siinkandis sakiliseks ja padurate maasse tungiv segadik meenutaks justkui Aadria mere põhjaranniku laguunimaastikke.  Ehkki tundume olevat tohutu kõrgel, ulatub siinne kingustik vaid kuuesaja jalani (200 m) üle merepinna.
Niidul trehvame astelherne kuue jala kõrgust okkalist tihnikut. Mõned õied kollendavad veel.
Leidsime telgikoha ühes jugapuudetukas. Punarind tuli mu juurde ja vaatab oma murelike nööpsilmadega otsa. Wakehurstis olid samuti väga julged punarinnad. Üks tore armas lind. Muide, inglise rahvuslind.
Mõni kask on siia jugapuumetsa servale eksinud. Ent halli eerikat me pole veel trehvanud. Kas nii lubjasel alal üldse ongi? Neti allikas väidab, et kasvab küll. Eerikad on pigem iseloomulikud Lääne-­Inglismaale kui siinsele kandile.
Ennist metsas silmasime külili kukkunud jugapuid. Sellisele igavesti elavale puuliigile ei tähenda uppi paiskumine kõige vähematki: tüvest võsuvad reas uued võrsed.”