Sepise jugapuumetsas

Meie läänesaarte alles­jäänud jugapuude kasvupaigad loetakse kunagiste salumetsade tüüpi. Seda on nüüdsel ajal raske uskuda, sest kõikjal valitseb jugapuude kohal kuuse-männi okasmets. Aga tõesti, näiteks Tahkunas, jugapuude kasvualal olevat nende hiilgeajal lehtpuud olnud valdavad.
Kõrvalepõikena tasub meenutada Ahvenamaad, kus jugapuud kasvavad tänini vaid rannikualadel, sageli puisniitudest kujunenud laialehiste puude osalusega puistutes. Või suisa puis­karjamaal. Kuid ka Eestist võib leida vähemalt ühe, pisut sedamoodi paiga. Nimelt Saaremaal Tagamõisas.
Tol oktoobrilõpu õhtupoolikul jõudsin ma sinna elus üldse alles kolmandat korda. Siin, kus Sepise oja ristub maanteega, läigitab oma tumedaid okkavõrasid paar jugapuud otse teeveerel. Ülesvoolu kõndides avanes omamoodi muinasmaailm. Suurte sadude veest tulvil Sepise oja pahises langenud lehtedest moodustunud joakestes, otse jõesängi kohale kaardumas punakad jugapuude tüved. Kaldad on üsna kõrged ja järsud. Ümberringi segamets. Veel kollendavad sarapuud, pruunlehised tammed (muist täitsa korralikud puud!), mõni eakam kuusk ja silmapaistvalt vägev mänd. Üks mänd on maha langenud ja tema võimas pehastuv punakas tüvi tekitas lausa sekvoialiku tunde.
Tegemist on tõesti salu­metsatüübiga, millele viitavad ka rohttaimed: palju püsik-seljarohtu, sõrmtarna ja sinilillelehti, ka pruunika pesajuure varsi. Kevadel õitsevad siin kindlasti ka ülased ja ehk teisigi salulilli.
Selle metsa uhkuseks on eeskätt jugapuud. Neid on ikka üksjagu. Otse oja kaldail, siin-seal eemal, rühmiti ja paarikaupa, sekka üksikult. Enamus puha sihvakalt puukujulised. Mitmel pool maas pisiseemikuid. Ma ei harju ikka kuidagi ära, et see punatüveline laiaokkaline puu on meie metsade oma looduslik asukas. Ta näib lihtsalt liiga eksootiline.
Võttis natuke otsimist, et leida üles too Eesti kõige suurem jugapuu, kes just selles metsas elab. Kuniks pilt tabas eemalt puude vahelt üht kõrget jugapuuvõra. Ta on vist juba oma viieteistkümne meetri kõrgune, tüveläbimõõtu tervelt jalajagu. Võra küll kuidagi natukese na hõre, ent igatahes kandis rikkalikult punaseid lihavaid marikäbisid. Seega emaspuu. Jugapuud on ju teadagi kahekojalised, eraldi emas- ja isaspuud. Tegelikult on kevadeti tolmlevad isaspuudki päris tore vaatepilt – kollaseid pisikesi käbikesi jagub okstele vahel vägagi pillavalt.
Valgus hakkas kustuma. Mistap seal jugapuumetsas enamus pilte kahetsus­väärsel kombel udused jäid.
Enne lahkumist põikasime ka teisele poole maan­teed, mere äärde. Siingi palistas oja sarapuine sega­mets, magesõstrad, türnpuud ja noor tamm trügisid päris rannikule välja. Sepise oja suubumine oli omaette elamuslik. Kõigepealt paiskus ta kosena kliburannale ja tormas edasi hooga otsejoones merre. Veevool meres joonistus selgelt välja.
Eriline ja tore oli siin. Tahtnuks pikemalt… Aga aeg surus takka. Hiiumaa praam ju ei oota.