Jälgi meid

VARESE LOOD

Turjekeldri jugadel 2.

Turjekeldri joa kaljusid ümbritseb esmaklassiline salumetsakild. Üles kerkivate veeruküngaste harjadel valitsevad saared, pärnad ja vahtrad. Veider, et siin klinti lõikuva oja ümbruses paasi ei paista. Ometi peab pinnas lubjane olema, sest rikkalik salutaimestik räägib enda eest.

Lihtsam oleks öelda, mida siin pole. Muidugi õitsesid võsa- ja kollane ülane, ikka lillad lõokannused ja kollased kuldtähed. Kevadist sea-
hernest ja mets-tähtheina. Palju kopsurohtu, kandes kimbus korraga siniseid ja lillasid õisi. Käopäkk punnitas siin-seal oma liharoosasid soomuselisi parasiitvarsi. Ruljate vartega mitmeõiesed kuutõverohud. Põõsaist kuslapuud ja magesõstrad.

Pilku paelusid iselaadsed tärkavad lopsakad lehed. Jah, muidugi, mets-kuukress! See Põhja-Eesti klindimetsade taim on siingi esindatud. Kas just nõnda ohtralt kui Nõmmeveski joakanjonis, aga siiski.

Üllatused sellega veel teps ei lõppenud. Sest see pisike Turjekeldri oja pakkus ülesvoolu päris mitu juga lisaks. Jah, need on hulga väiksemad. Suurim vast nii põlvekõrgune. Kokku kolm veelangu, lisaks pisiastangukesi. Oma väiksusest hoolimata on tegu ehtsate jugadega. Tugevamalt liivakiviräästalt langes ilusaid veekardinaid. Jällegi meenusid mulle kunagised Läti rännakud. Seal on sääraseid pisijugasid palju. Ja mu jaoks ei pea juga tähendama alati kõrgelt laskuvat vetemöllu. Need siinsed olid just võluvad oma väiksuses. Ega ei oskagi neile kiidulaulu laulda. Nad on lihtsalt ilusad. Oli õnn, et neid nüüd näha sain.

Viibisime Turjekeldril päris mitu tundi. Enamasti vaid meie kaks. Mis meeldiv loodusparadiisi nurgake… Lahkudes küsis Märt: “Kas sulle ei tundu, et vett oleks nagu vähemaks jäänud?”

Jah, tõesti näis too suure joa dušš nagu veidi õhemaks kahanenud olevat. Niisiis üks väga õnnelik juhus, et me just sellel maipühapäeval siia trehvasime.

Vastu jalutas kaks jutuhäälset kirevat inimrühma, üks lausa väikse ekskursiooni mõõtu. Ja teispool taluhoovi kiviaeda läikles autosid juba õige mitu. Niisiis pole see Turjekelder nii väga tundmatu koht ikkagi midagi…

Veel lugemist:

VARESE LOOD

Meie läänesaarte alles­jäänud jugapuude kasvupaigad loetakse kunagiste salumetsade tüüpi. Seda on nüüdsel ajal raske uskuda, sest kõikjal valitseb jugapuude kohal kuuse-männi okasmets. Aga tõesti,...

UUDISED

Poruni pärnamets on mulle alati tundunud peagu ligipääsmatult kauge kohana, millegi lausa müstilisena. Seal teiselpool Alutaguse metsi ja soid, eemal tsivilisatsioonist. Ühe klassifikatsiooni järgi...