Connect with us

Varese lood

Tahkuna jugapuid otsimas

Lääne-Hiiumaal kasvab jugapuid mitmel pool ning neid on saadud seal päris palju kaemas käia, ent jugapuud Tahkunas… just siin leidsin ma nad 1996. aastal enda jaoks elus esmakordselt looduses.
Kaks aastat hiljem näidati mulle neid Tahkunas veelgi. Kirjutasin toona omale päevikusse, et “jugapuid kasvab siin lausa kohe puhtpuistuna.” Kui meenutama hakata, siis kas ma sel sajandil seal olengi käinud? Küllap loodus muutub ja ehk ei leiagi enam neid üles – mõtlesin eelnevalt. Kuid proovida ikkagi tasus.
Jah, ümbrus muutub. Ka Tahkunas käib meeletu metsa­raie. Jugapuukvartalitest edelas on RMK langid juba liitunud pikaks tühimikuks ja parajasti huugas masin palke välja vedada. Just on maha võetud suur tükk vana männikut. Jah, noored puud tulevad siin ju peale, aga ikkagi – ei pea üldse nii tööstuslikult möllama, ilmselge rahaahnus lausa karjub näkku!
Muidu oli see metsaskäik huvitav. Lopsakad kilpjalad ulatusid püsti tõstes mulle näokõrguseni. Närisime kuuse­vaigunätsu – mu kaaslase jaoks oli see esmakordne selline “ürgnätsu” kogemus üldse.
Aga jugapuukvartalite puud on enamasti üsna noored ja maapind kunagistest ümber­paiskunud juurepallidest
muhklik – siit läks üle
1967. aasta torm, mis tükati jättis jugapuud päris lagedale. Jugapuid me leidsime ka nüüd, aga kõigest neli suuremat isendit ja kaks väikest järglast. Suurem puu ulatus vaat et seitsme meetrini ja punakalapilise tüve läbimõõt isegi vaksa suunas. Milline läiksinav “laialehine” okaspuu ikka! Rippus võrsed meenutasid justkui vähendatud varianti Austraalia ürgsest volleemiast.
Siin looduskaitseala piiril vedeles maas roostene Lepa­niidi sihtkaitsevööndi silt. Märt sättis selle kuuse najale püsti.
Otsisime ka veidi põhjapoolt. Samuti lõunakaarest, kus jõudsime ilusasse väga vanasse metsa. Toekad kuused ja männid, kõrged samblamättad. Kõrval loduala. Seljandik kulges looduskaitseala lõunapiirile, kus jällegi oli vastas lageraieala… Kas looduskaitseala siis niimoodi piirataksegi ümber­ringi lagendikega?
Mu kaaslane tahtis mõnda aega selles vana­metsa tükis lihtsalt istuda. Ta meenutas, et kodus mandril oli neil kunagi kah sarnane põlismets, kuusik, väga hea seenemets, aga see võeti maha juba ammu.
Mnjah, miks pagan peab nii olema, et enam ei saa metsas üldse mõnuga käia, kogu aeg trügivad muremõtted pähe. Viimane kümnend on metsades täiesti hulluks kätte läinud. Ja metsanduskava järgi võib veelgi laastavamaks kujuneda. Kuniks kõik vähegi küpsemad metsad maha võetud, alles siis võib ehk kergemalt hingata – et enam pole midagi võtta. Või kuidas?

Veel lugemist:

Arvamus

Turismihooaeg on vaikselt ent järjekindlalt lähemale nihkumas. Ainult kohane tundub küsida – mis on sinu jaoks see midagi, mida iga külaline võiks, peaks tahtma...

Galerii

Laupäeva, 18. mail toimus Käina kardirajal hiidlaste kevadlaat. Müügil olid Hiiumaa Köögi ja Pagari eritooted ja rahva lemmikud, kohalikke sööke ja jooke, kohalikku käsitööd...

Loodus

Tänavu Eestis aasta loomaks kuulutatud saarmad jätavad loodusesse oma elutegevusest märke, mille põhjal saab loodusuurija Tiit Marani sõnul öelda, et nende arvukus Hiiumaal on...

Uudised

Samal ajal kui kompanii Hiiumaa kaitseliitlasi pidas saare ühes otsas lahinguid „vaenlase” dessantväelaste vastu, ehitas pioneeripataljon saare teises otsas rahulikult silda. Sealjuures mitte mingit...