Lääne-Hiiumaal kasvab jugapuid mitmel pool ning neid on saadud seal päris palju kaemas käia, ent jugapuud Tahkunas… just siin leidsin ma nad 1996. aastal enda jaoks elus esmakordselt looduses.
Kaks aastat hiljem näidati mulle neid Tahkunas veelgi. Kirjutasin toona omale päevikusse, et “jugapuid kasvab siin lausa kohe puhtpuistuna.” Kui meenutama hakata, siis kas ma sel sajandil seal olengi käinud? Küllap loodus muutub ja ehk ei leiagi enam neid üles – mõtlesin eelnevalt. Kuid proovida ikkagi tasus.
Jah, ümbrus muutub. Ka Tahkunas käib meeletu metsaraie. Jugapuukvartalitest edelas on RMK langid juba liitunud pikaks tühimikuks ja parajasti huugas masin palke välja vedada. Just on maha võetud suur tükk vana männikut. Jah, noored puud tulevad siin ju peale, aga ikkagi – ei pea üldse nii tööstuslikult möllama, ilmselge rahaahnus lausa karjub näkku!
Muidu oli see metsaskäik huvitav. Lopsakad kilpjalad ulatusid püsti tõstes mulle näokõrguseni. Närisime kuusevaigunätsu – mu kaaslase jaoks oli see esmakordne selline “ürgnätsu” kogemus üldse.
Aga jugapuukvartalite puud on enamasti üsna noored ja maapind kunagistest ümberpaiskunud juurepallidest
muhklik – siit läks üle
1967. aasta torm, mis tükati jättis jugapuud päris lagedale. Jugapuid me leidsime ka nüüd, aga kõigest neli suuremat isendit ja kaks väikest järglast. Suurem puu ulatus vaat et seitsme meetrini ja punakalapilise tüve läbimõõt isegi vaksa suunas. Milline läiksinav “laialehine” okaspuu ikka! Rippus võrsed meenutasid justkui vähendatud varianti Austraalia ürgsest volleemiast.
Siin looduskaitseala piiril vedeles maas roostene Lepaniidi sihtkaitsevööndi silt. Märt sättis selle kuuse najale püsti.
Otsisime ka veidi põhjapoolt. Samuti lõunakaarest, kus jõudsime ilusasse väga vanasse metsa. Toekad kuused ja männid, kõrged samblamättad. Kõrval loduala. Seljandik kulges looduskaitseala lõunapiirile, kus jällegi oli vastas lageraieala… Kas looduskaitseala siis niimoodi piirataksegi ümberringi lagendikega?
Mu kaaslane tahtis mõnda aega selles vanametsa tükis lihtsalt istuda. Ta meenutas, et kodus mandril oli neil kunagi kah sarnane põlismets, kuusik, väga hea seenemets, aga see võeti maha juba ammu.
Mnjah, miks pagan peab nii olema, et enam ei saa metsas üldse mõnuga käia, kogu aeg trügivad muremõtted pähe. Viimane kümnend on metsades täiesti hulluks kätte läinud. Ja metsanduskava järgi võib veelgi laastavamaks kujuneda. Kuniks kõik vähegi küpsemad metsad maha võetud, alles siis võib ehk kergemalt hingata – et enam pole midagi võtta. Või kuidas?
